- pühapäev pärast nelipüha. Jutlus Tartu Jaani kirikus 23. juunil 2013
36 Olge armulised, nagu teie Isa on armuline!
37 Ärge mõistke kohut, ja ka teie üle ei mõisteta kohut! Ärge mõistke hukka, ja ka teid ei mõisteta hukka! Andke andeks, ja teile antakse andeks!
38 Andke, ja teile antakse – hea, tihedaks vajutatud, raputatud, kuhjaga mõõt antakse teie rüppe, sest selle mõõduga, millega teie mõõdate, mõõdetakse teile tagasi.”
39 Aga ta rääkis neile ka tähendamissõna: „Ega pime suuda pimedat juhtida teel? Eks nad mõlemad kuku auku?
40 Ei ole jünger õpetajast üle, aga iga koolitatu on samasugune nagu ta õpetaja.
41 Aga miks sa näed pindu oma venna silmas, palki iseenese silmas aga ei märka?
42 Kuidas sa võid oma vennale öelda: Vend, lase ma tõmban välja pinnu, mis on su silmas! ja ise ei näe palki oma silmas? Sa silmakirjatseja, tõmba esmalt palk oma silmast, siis sa näed tõmmata välja pindu, mis on su venna silmas!
Tänase loo retsiteerimiseks – kui eeldatakse, et öeldut võetakse tõsiselt – on piiratud tingimused, see ei kõlba igale poole ja igal ajal. Sobib olukorda, kus vajatakse pateetikat, emotsionaalset mõjutamist, mitte tervet ja kainet mõistust. Näiteks kahtlase minevikuga tegelase matusel või sotsiaalmaja, kodutute varjupaiga, kriminaalide ja narkomaanide rehabiliteerimiskeskuse avakõnes passib öelda: ärge mõistke hukka, ärge mõistke kohut.
Tegelikult mõistame ikka kohut, ega kurjategijat saa karistuseta minema lasta. Ning see, mis on halb ja vale, tuleb ühemõtteliselt hukka mõista. Andestada saab aga üksnes inimestele, kes kahetsevad ja seda selgelt välja näitavad sõnas ja teos, andestus pole kunagi tingimusteta. Jeesuse sõnad vajavad niisiis seletamist ja tõlgendamist ning seda on ikka tehtud.
Ja siis ütleb tema tänase kirjakoha teises pooles: kui te hakkate seletama, tõlgendama, tingimusi seadma ja püüate jüngritena minust kui õpetajast targemad olla, siis olete saanud pimedaks pimedate teejuhiks ja kukute auku. Teie kasuistika, mis märkab peenematki pindu teise juures, ei lase teil näha palki enda silmas, Jeesus käsib meil võtta öeldut justnimelt sõna-sõnalt. Muidugi võib küsida, kas see dialektika pärineb temalt endalt või evangelistilt. Tahaks uskuda, et Jeesuselt, just selle mõistusevastasuse tõttu.
Jeesuse sõnad on võimatud täita, tema korraldused pole mõistlikud ning asja teeb veelgi keerulisemaks see lõppu pandud hoiatus. Meid asetatakse dilemma ette, kus ühel pool seisab terve mõistus ja teisel usu kuulekus Jumala vastu, kes Jeesuses oma tahet ilmutab. Oleme kahvlis, igal juhul teeme valesti. Kuidas saab kristlane kuuldud teksti tõsiselt võttes töötada kohtuniku, sõjaväelase, politseinikuna? Kuidas peaks võimalik olema kristlik ühiskond, mis muuhulgas sunnib inimesi järgima “õigeid” väärtusi ja karistab üleastumiste eest. – Probleem, mis teolooge vaevanud Augustinusest alates, mille lahendusse Luthergi oma panuse andnud. Paraku ütleb lahendus enamasti, et ühiskond ei saagi kunagi päriselt kristlik olla, tõsiusklikele pole ehk kohtumõistmist vaja, aga usus nōtru tuleb kaitsta nende endi ja teiste samasuguste eest. See on taas pragmaatiline, tervemõistuslik lahendus, mis ideaalile päriselt ei vasta. Sest juba usus nõrkadeks ja tugevateks jagama hakates muutume Jeesusest targemaks, kohtumõistjaiks.
Vahel jääb mulje, et Jeesuse peamine püüd oligi segadust ja kahtlust tekitada, mitte kindlust ja veendumust. Mina olen selles lausa kindel ja veendunud, nagu vast olete aru saanud. Olen ju varemgi öelnud, et usk on ennekõike mitteuskumine, kõige selle mitteuskumine, mida meile antakse uskuda kui kindlat, tõestatut või tõsiteaduslikku, ning kahtlemine igas vandenõuteoorias. Usk peab meid tegema armastuse-, mitte tarkuseolendeiks. Kohut võib mõista üksnes see, kes armastab rohkem, alles armastuse läbi paljastub tõde ja tegelikkus. Kui armastada ei suuda, ole vait. Jeesusele ei saa meist keegi aga ligilähedalegi. See teeb ta meile raskesti mõistetavaks.
Täna on meil ühelt poolt erandlik jumalateenistus, kuna võiksime tähistada ka jaanilaupäeva ja Võidupüha. Ent kristlastele on iga pühapäev võidupüha, meenutamaks Kristuse võitu surma üle ning ühtlasi tema võitu pragmatismi üle, mis tähendab, et armastus, kohtu- ja hukkamõistmisest loobumine on võimalik ega pruugi päädida kaotuse ja kaosega, nagu meile tundub tervemõistuslikult vältimatu. Isegi kui me seda järgida ei suuda, sest me pole veel oma õpetajaga armastuse poolest võrdsed. Siiski on meil selge viis, kuidas võidule jõuda. Alustades iseendast, halastades endale ja armastades ennast, mitte mõistes hukka teisi, nagu me ei mõista kohut enese üle. Aamen.