4. advendipühapäeva jutlus, TÜ usuteaduskonna prof Anne Kull

Mt 118 Jeesuse Kristuse sündimisega oli aga nõnda. Tema ema Maarja, kes oli Joosepiga kihlatud, leidis enne enda kojuviimist, et ta ootab Pühast Vaimust last. Tema mees Joosep aga, kes oli õiglane ega tahtnud teda avalikult häbistada, võttis nõuks ta salaja minema saata. Aga kui ta seda mõtles, vaata, siis ilmus talle unenäos Issanda ingel, kes ütles: „Joosep, Taaveti poeg, ära karda oma naist Maarjat enese juurde võtta, sest laps, keda ta kannab, on Pühast Vaimust. Ta toob ilmale poja ning sina paned talle nimeks Jeesus, sest tema päästab oma rahva nende pattudest.” Kõik see sündis, et läheks täide, mida Issand on rääkinud prohveti kaudu: „Ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob ilmale poja, ja teda hüütakse nimega Immaanuel”, see on tõlkes: Jumal on meiega. Kui Joosep unest ärkas, tegi ta nõnda, nagu Issanda ingel oli teda käskinud. Ta võttis oma naise enese juurde. Aamen

Ma ei tea, kuidas teie, aga kui ma juhtun uurima Piiblit, siis tavaliselt on see mingi põhjusega: nt et on vaja loengu või jutluse jaoks. Aristotelese põhjuslikkusest terminit laenatas, see on toimiv põhjus, mis konkreetselt tegutsema paneb. Aga olulisem ehk eesmärgiline põhjus (milleks (miski) saab) pole mitte piibli tundmine või mingi informatsiooni kogumine. Viimne põhjus on ikkagi muutumine, transformatsioon, uueks saamine. Ei ole mõtet kutsuda või veel hullem sundida kedagi end piibliga vaevama, kui me ei taha minna nii lähedale kui julgeme pühale, alati juba meiega olevale (‘Immaanuel’ tänases kirjakohas) Jumalale. Muutusele tuleb ruumi teha: kui ma loen pühakirja selleks, et see kinnitaks minu head arvamust iseendast ja oma seltskonnast, olgu selleks kirik, ülikool või partei, siis ma tegelikult ei lase tekstil esitada küsimusi või kahtluse alla seada omaenda eksistentsi.

Tavapäraselt ongi ju nii ülikoolis kui pühapäevakoolis, sõltumata sellest, kas meetodiks on ajalooline kriitika või fundamentalistlik literalism, eesmärgiks nö panganduse meetodil teadmiste kogumine, nagu haridusteoreetikud (Paulo Freire) seda õppimise stiili nimetavad. Soovitud eesmärgiks on religioosne kirjaoskus, Piibli kui tüviteksti tundmine. Õpilane on suhteliselt tühi anum ja eesmärk on täita see anum faktidega. Mõnedes religioonides saavutatakse see memoriseerimisega, aga igal juhul õppimine on kumulatiivne, järjest liidetakse olemasolevale uusi teadmisi. Aegamisi akumuleeruv teadmiste kiht ongi väärtuslik, aga paradoksaalsel kombel on see väärtuslik ainult siis, kui me peame seda eimiskiks ja oleme valmis ümber hindama. Meil on vaja ajendit, et uuele ruumi teha; piibli ohtlikud tekstid on just sellised, mis võivad vanad eeldused sundida ruumi tegema uutele eeldustele ja eelteadmistele. Paistab, et piibli autorid on väga hästi mõistnud, et lihtsalt paremini ja selgemini seletades ei pruugi uus kohale jõuda. Jeesus – aga ka evangeeliumide autorid – on väga osavad kõnelema nii, et kuulajad saavad aru, et nad ei saa aru isegi sellest, mis see on, mida nad ei mõista. Võimalik, et Jeesus ei saa kasutada argimõistuslikku seletust ja eelistab mõistukõnesid seetõttu, et siis ei tekiks kellelgi vajadust oma eelteadmisi/eelduseid/ revideerida, vaid kuuldu/loetu lisataks juba olemasolevale teadmisele. Tuleb esile kutsuda süsteemi kollaps inimese mõtlemises! Muidu oma maailmaga kohanenud inimesed ei näe mingit vajadust muutuda.ja elavad edasi oma hästi sissetöötatud rööbastes.

Tänase kirjakoha kangelaseks on Joosep. Matteusele meeldiski isadest rääkida: genealoogia evangeeliumi alguses on patrilineaarne ja Jeesuse sünnilugu keskendub Joosepile Taaveti suguvõsast. Siiski mainitakse nelja naist – Taamar (1:3), Raahab (1.5a), Rutt (1.5b) ja Uurija naine, st Batseeba (1.6) ja lõpuks Maarja, kellest sündis Jeesus, keda nimetatakse Kristuseks. Kõik need naised on mingis mõttes ebatavalised, ühendavaks jooneks on see, et nad kõik on emad. Evangeelium ei kõnele sellest, kas Jeesusel omakorda oli meessoost järeltulija. Genealoogia tegelikult ei ole Jeesuse genealoogia, vaid Joosepi oma (seegi on asjaolu, mis võib tähelepanuta jääda!) – tema on Taaveti suguvõsast ja tema kohta öeldakse, et ta ei ole Jeesuse isa. Matteuse ambivalentsus isade suhtes kulmineerub peatükis 23:9 “Ja ärge hüüdke kedagi maa peal oma isaks, sest ainult üks on teie Isa, see taevane.” Evangeeliumi 1. ja 2. peatükis Joosep saab juhtnööre või kinnitust oma otsustele unenägudes. Ja kuigi külarahvas võib Joosepit Jeesuse isaks pidada, siis Matteus ja Markus tahavad pigemini öelda, et keegi ei tundnud Jeesuse tegelikku identiteeti ära.

Matteuse järgi üks jüngritest palub luba matta oma isa, aga Jeesus vastab: “Järgne mulle ja lase surnuil oma surnuid matta”. Isa matmine on rabiinliku seaduse järgi poja kohustus oma maise isa suhtes, ja see kohustus on ülem kui palvetamine seatud aegadel. Samas Matteuse järgi maine isa ei ole vabastatud hoolitsemise kohusest oma laste suhtes: 9:18-26 tuli üks mees otsima abi oma tütrele ja samuti 17:14-21 üks teine mees palub terveks teha oma poja. Aga neid Matteus hoidub nimetamast isaks! Jumalat kujutab ta küll tihtipeale kui Isa, ja sel Isal on ka mitmeid omadusi: ta teab, mida jüngrid vajavad, enne kui nad seda küsivad, toidab neid, ilmutab Jeesuse tegeliku identiteedi, vastab palvetele jne. Näib, et Matteus annab uue tähenduse perekonnale – see perekond, mis tuleb hüljata, on maise isa perekond. Juudi seadus nõudis, et vanemate eest kantakse hoolt. Kui Jeesus käsib müüa kõik, jagada vaestele ja järgida ennast, siis see tähendab, et inimene ei saa kanda hoolt oma vanemate eest. Jeesuse uue perekonna jaoks tuleb lahkuda oma sünnipärasest perekonnast ja saada Jeesuse õeks või vennaks, taevase isa perekonnaks. Kui hästi läheb, siis päris isa ja ema võivad saada selles uues perekonnas jüngri õeks ja vennaks.

Aga vaatame veelkord tänast kirjakohta: tüdruk, kes on lapseootel juba kihluse ajal ja mitte selle mehe tõttu, kellega ta peaks abielluma. Selle loo puhul on oluline meenutada, et 5 Mo 22:23-27 järgi oleks pidanud Joosep Maarja laskma kividega surnuks visata: kui kihlatud neitsi magas linnas võõraga, siis tuleks nii mees kui naine surnuks visata (kui naine appi ei karjunud), aga kui tegemist on üksildases kohas vägistamisega, siis ainult mees, sest tütarlapsel ei olnud päästjat. Kui aga tütarlaps ei olnud kihlatud ja mees kohtab tütarlast, kes on neitsi ja võtab ta kinni ning magab tema juures ja nad tabatakse, siis peab mees andma tüdruku isale viiskümmend hõbeseeklit ja peab tüdrukuga abielluma. Sarnaseid õpetusi võib leida ka Philonilt, Josephoselt jt autoritelt. Patriarhaalses ühiskonnas oli juba ammu kokku lepitud, et seksuaalsete irregulaarsuste puhul süüdi on kõigepealt naine. Joosep teadis seda sama hästi kui teised mehed, sellegipoolest kuulab ta oma kihlatut – ning tema otsustavust kinnitab unenäos ingel – ning ta ei lähe kergema vastupanu teed. Matteus tahab näidata, et Joosepil oli mõttes kergem karistus tüdrukule, vaikne lahutus. Samas siiski abiellumine ei võtnud tegelikult ära kahtlust, et tegemist võis olla vägistamise tulemusel rasedaks jäämisega.

Joosep tegi seda, mida vähesed meist suudavad – astus oma kultuuri ja religiooni/pühakirja  normide vastu. See oli vaikne mäss. Joosep ei pea kõnesid ega jutusta lugusid. Järgmistel sajanditel armastati kujutada Joosepit Jeesusele puutööd õpetamas, aga evangeeliumid ei tea sellest midagi. Me võime üsna suure tõenäosusega oletada, mida Maarja õpetas Jeesusele: kõndima, kõnelema, tõenäoliselt suhtest emaga (aga võibolla ka Joosepi suhtumisest Maarjasse?) tulenes ka Jeesuse kompleksivabam suhe naistega, jutustamisoskus ning ka väärtused. Maarja – Jeesuse ema – oma kuulsas kiituslaulus (Magnificat)  kuulutas prohvetite vääriliselt: ta [jumal] on pillutanud need, kes on ülbed oma südame meelelt. Ta on tõuganud maha võimukad troonidelt ja ülendanud alandlikke, näljaseid on ta täitnud heade andidega, ent rikkad saatnud minema tühjalt” (Lk 1:51-53). Seda ei eeldaks allutatud väikerahva ema õpetusena – võiks oletada, et emad üldiselt õpetasid oma poegi pigem hoiduma võimude ärritamisest, ja muid nippe, kuidas ellu jääda. Selles prohvetite traditsioonis on ka Jeesuse õpetused: õndsakskiitmistes rõhutab Jeesus (Lk 6) samasugust nö traditsiooniliste väärtuste ümberpööramist: ülendatud ei saa mitte rikkad ja võimukad, vaid hoopiski vaesed ja alandatud.  Ma ei usu, et Maarja ise end prohvetiks pidas, aga igatahes Luukas on teda nii kujutanud. Matteus kõneleb hoopis Joosepist “isade” kultuuris ehk patriarhaadis.  Ka tänapäeval, kui üldse patriarhaadist kõneldakse, siis tavaliselt selles võtmes, et see on (võimu-)suhe meeste ja naiste vahel. Paradoksaalselt, kontrolli ja hirmu tsükkel, mis hoiab patriarhaati käigus, on rohkem seotud meestevaheliste suhetega kui meeste ja naiste omadega. Mehed, mitte naised, kontrollivad mehe staatust mehena. Üksikute eranditega, mehed vaatavad teiste meeste poole kiituse saamiseks – olgu sõbrad, võistkonnakaaslased, treenerid, isad, mentorid, preestrid. Patriarhaadi vaatlemine süsteemina, mis on suurem kui üksikisik, aitab aru saada, miks on nii raske nii naistel kui meestel mitte kaasa minna seksistlikke naljadega või nt ilkumisega Greta Thunbergi üle. Esimene samm ongi mõista, et  me ei saa sellest süsteemist välja astuda, aga me saame valida, kuidas me suhestume. Kui me vaikime kartuses, et see vihastab paljusid mehi, siis jääbki varjatuks asjaolu, et naistevastane vägivald ei ole lihtsalt üksikute meeste eksimus, vaid käitumise viis, mis peegeldab hästi teatud tüüpi – st patriarhaalset – ühiskonda, kus meeste võimet kontrollida ja valitseda hinnatakse kõrgelt. Seda õpivad mehed ja naised nii kirjandusest kui filmidest, see on väärtus, mida ühiskond taasloob, tuues õigustuseks näiteid pühakirjast või bioloogiast. Selline essentsialism ometigi ei paku mingit lootust, ja seda ei toeta tegelikult ei teadus ega religioon. Kui kontroll ja domineerimine kuuluvad meeste olemuse juurde, siis miks nii paljud neist ei ole üldse õnnelikud, kui nad peavad nö “tõeliste meeste” moodi käituma? Ja kui naiste olemuseks on olla allaandlik, siis kuidas seletada nende lugematute naiste olemasolu ajaloo algusest peale, kes on hakanud vastu sellele allutamisele? See ongi Joosepi õppetund meile – kõik sotsiaalsed normid on ajaloolised, neil on algus ja lõpp. Ja kui nad inimest enam ei teeni, siis tuleb nad hüljata.

Joosepil tuli karta tegelikult rohkem teisi mehi kui Jumalat. Kommunikatiivseks meediumiks, kus kõik Joosepi olulised otsused neljal korral  kinnitust said, olid unenäod. Unenäod avavad ukse nö siseilmast ärkvel teadvusesse, kus tuleb otsustada ja tegutseda. Tavaolukorras sümbolid ja müüdid saavad kuju sotsiaalselt aktsepteeritud riitustes, milles inimene kogeb teatud taipamisi, tundeid, või saab kinnitust oma toimetustele. Vastupidist olukorda religiooniuurija Joseph Campbell nimetas ‘loovaks’ mütoloogiaks – selles inimene ise kogeb midagi, mida ta järgnevalt püüab mõista ja järgida ja mis võib olla vastuolus kultuuri/religiooni seadustega. Kui unenägija nägemus kõnetab tema kaasaegseid, siis saab see ajalooliseks, mõnikord koguni üleajalooliseks ja rahvuslikke piire ületavaks. Unenägu, mis on saanud avalikuks, võib saada ajaloo pöördepunktiks – just nii nägid esimeste sajandite kristlased Jeesuse sündi, mis ilma Joosepi julguseta usaldada oma kihlatut ja inglit, poleks saanud teoks. Joosep ärkas unenäost ja temast sai muutuse kaaslooja.

Unenägemine on tavaline ja kompleksne, lihtne ja kõikehõlmav, ning erinevalt nt keelest, leiab aset passiivses modaalsuses, justkui sõltumatult inimese tahtest või ärkvelolevast teadvusest. Seetõttu jääb unenägu ka alati mitmemõtteliseks, ent samas veenvaks või isegi sundivaks elemendiks meie kogemuses. Igatahes Joosep kuulas ja Matteus jäädvustas, et meiegi saaksime järele mõelda. Ning kuigi on selge, et tekkiv kirik jäi alla patriarhaalsele süsteemile ning algselt egalitaarsed ja kõigile vabastavad sotsiaalsed katsetused päädisid järkjärgult “vana korra” tugevdamisega, siis meie võime küsida, kas esimeste sajandite kristlikud apologeedid ikka tõesti kuulasid Jeesust – ja Joosepit – või järgisid hoopiski Aristotelest selles osas, mis puudutab ühiskonna korraldust. Aamen.

Pilt: Melanie Jean Juneau