Jh 21,15-19
15 Kui nad nüüd olid einet võtnud, ütles Jeesus Siimon Peetrusele: „Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind rohkem kui need?” Peetrus ütles talle: „Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.” Jeesus ütles talle: „Sööda mu tallesid!”16 Tema ütles talle veel teist korda: „Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind?” Ta vastas talle: „Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.” Jeesus ütles talle: „Hoia mu lambaid kui karjane!”17 Tema ütles talle kolmandat korda: „Siimon, Johannese poeg, kas ma olen sulle armas?” Peetrus jäi kurvaks, et Jeesus küsis temalt kolmandat korda: „Kas ma olen sulle armas?” Ja ta ütles temale: „Issand, sina tead kõik, sina tead, et sa oled mulle armas.” Jeesus ütles talle: „Sööda mu lambaid!18 Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kui sa olid noor, vöötasid sa end ise ning läksid, kuhu sa tahtsid, aga kui sa vanaks saad, siis sa sirutad oma käed välja ja keegi teine vöötab sind ning viib sind, kuhu sa ei taha.”19 Aga seda ta ütles vihjates, missuguse surmaga Peetrus pidi Jumalat austama. Aga kui Jeesus seda oli öelnud, ütles ta talle: „Järgne mulle!” Aamen
Kas teil on lemmik isamaaline laulupeoline laul? Käisin möödunud nädalal oma tudengikooriga laulupeo üldproovis ja ettelaulmisel ning ootamatult sain aru, et ma olin ühte laulu väga egoistlikult hinnanud siiamaani. Nimelt on tohutu hulk inimesi, kes armastavad Mesipuud. Kindlasti ka teie seas. Noh, minu jaoks on see laul olnud problemaatiline kahe asja tõttu – esiteks, on see laul ikkagi puhas koorilaul, seda on väga raske seltskondlikult laulda. Iga kord kui keegi üritab, on tulemuseks olnud katastroof. Ja küllap ka tänud sellele kogemusele kohati on see minu jaoks liiga imal laul olnud. See oli imeilus kui seda esimest kora lauldi, 30a tagasi, ma mäletan, see oli minu 1. laulupidu lauljana. Laulupidu, millest minul on hinge jäänud Tõnis Mägi Koit olgugi, et kui kaare all skandeeriti Koitu, koitu, siis mina hõikasin rõõmsalt kaasa toitu, toitu! Hmm see haakuks ju hästi tänase kirjakohaga: sööda mu lambaid.
Aga tagasi Mesipuu juurde. Äkitselt 30a hiljem hakkan ma aru saama, millest see laul räägib. 30a on need olnud lihtsalt sõnad, äraleierdatud sõnad ja äraleierdatud viis. Aga äkitselt ja eriti Ukraina sõja kontekstis, saavad need uue hingamise. Ja puhugu vastu sul surmatuul ja lennaku vastu sul surmakuul… Sa unustad surma ja hoole ja lendad mesipuu poole.
Mis seos on sellele hea karjase pühapäevaga? Vahel mulle tundub, et hea karjase motiiv on samamoodi kristluses üleleierdatud. Ja kindlasti on hetki, kus see võib nii tunduda. Arutasime sõpradega selle üle, mida keegi oma matustel soovib, väga erinevaid detaile – hästi oluline teema, palun rääkige sellest oma lähedastele või vähemalt pange kirja. Ja mina ütlesin, et täna loetud psalm 23 on see, mida mina oma matustele tahaksin. Selle peale üks mu sõber naeris ja ütles, et ta arvas, et kirikuõpetajatel on ikka mingid erudeeritumad salmid välja valitud. Aga ei, mul ei lähe meelest ära kui Urmas oma haiguse ajal palus, et me tema eest palvetaksime just selle salmi sõnadega. Ülesanne langes mulle ja see puudutas väga sügavalt, sest selles oli nii palju usaldust, nii palju siirast ja tõelist usaldust Jumala kui oma karjase suunal. Ja siis sai sellest psalmist midagi täiesti uut.
Korra aga nüüd tagasi tänase evangeeliumi juurde. See on üks huvitav lugu. Miks peab Jeesus seda küsima kolm korda? Kas ta ei saa esimesel korral aru? Äkki ta ei kuule hästi? Või on tegu sümboolse kinnitusega, mida on tarvis kolmekordse pitseriga kinnitada. Või hoopis kordusega, mida meie eludes on vaja, selline spiraalne elu, et iga natukese aja tagant me teeme samu asju uuesti ja uuesti, nii nagu seda nt on kirikuaasta või ka pühapäevane rutiin kirikusse tulla. Kuid igal uuestitegemisel lisandub midagi, lisndub uus killuke, uus hingamine. Vahel me ei märkagi, et see lisandus.
Rowan Williams kirjeldab sama Piibli lugemise kohta Kristuse-keskselt. Järgnevalt minu vabatõlge tema mõttest: „Ei ole nii, et sa saad ükskord valmis mõelda Kristuse-keskse piiblilugemise, mis annab sulle täpse juhise, kuidas kõik erinevad Piibli osad suhetsuvad keskmega. Otse vastupidi, see käib ringi ja ringi justkui oleks see mingi väärtuspõhine ringliiklsu. Aga iga kord kui sa teed uue ringi, iga kord võid sa leida midagi uut, midagi värsket“
Aga mida siis tegelikult kinnitatakse? Jeesus küsib: „Kas ma olen sulle armas?“ ja kui Peetrus seda kinnitab, siis antakse sellega töökorraldus: „Sööda mu lambaid“. Hoolitse nende eest, nad sõltuvad sinust.
Marko Tiitus on sõnastanud, et „Inimese olemus on tema nõrkus“. Vaid siis kui me julgeme kellegi ees olla nõrgad ja haavatavad, alles siis langevad maha maskid või noh vähemalt saab maski taha piiluda korraks ning saab alguse sügavam kohtumine. Minu lemmikhetked päevast on need, kus embkumb laps otsib vahetut lähedust, tahab lihtsalt olla su kõrval ilma, et sellel oleks mingi planeeritud vestlus või tegevus. Selles avaldub mingi siiras ja vahetu olemine. Eile hommikul mu noorem laps ronis sülle ja ütles, me ei ole täna veel piisavalt sületanud.
Lambad on karjaloomad. Ja niisamuti ka inimesed. Meie loomus on sõltuv. Puhast ja objektiivset autnoomiat ei ole olemas. Me oleme suhtes inimestega endi kõrval, meil tegutseb vastastikmõju. Ja vaheldumisi kanname me ka karjase koormat. Kord Vestmann all ja Piibeleht peal, siis jälle Piibeleht all ja Vestmann peal. Istusin poeg süles ja saingi aru, kuidas me selles olemises teineteist toetasime. Olime teineteisele karjasteks.
Tänavusel laulupeol kõlab Hando Runneli sõnadele Pärt Uusbergi viisiga kirjutatud laul „Kõige all“, mille sõnad kõlavad nii:
„Armastus on kõige all, tema kannab isamaja, raskusi, mis elus vaja, armastus on kõige all.“
Loodan, et sellest ei saa kunagi imalat viisi, mille sõnum tüütusse kordamisse ära vajub, vaid et me ikka ja jälle oma nõrkuses laseksime armastusel ennast kanda, koos kanda, üheskoos just nagu eestlased laulukaare all.
„Armastus on kõige all, tema kannab isamaja, raskusi, mis elus vaja, armastus on kõige all.“
Lõpetan samuti Marko Tiituse sõnadega: „Aidata kaasinimesel ammutada tema nõrkuse allikast Jumalat ennast – seda suudavad vaid väga tugevad“. Vast need ongi tõelised karjased. Aamen