Isiklikke kogemusi ja mõtteid koguduse vaikuseretriidilt ehk süvilt Laiuse pastoraadis

Juba teist aastat toimus koguduses teisipäevaõhtuti tegutseva vaikuserühma või meditatsiooniringi kevadine nädalavahetus vaikuses Laiusel. Kogunesime 15. märtsi ehk reede õhtul hubases pastoraadihoones, seadsime end tubadesse ning peale rikkalikku õhtusööki ja sissejuhatavat koosistumist ja õhtupalvet sõlmisime vaikimise kokkuleppe. Järgnes poolteist päeva koos vaikimist, mil vaheldusid palvused, meditatsiooniharjutused ja ülimaitsvad eined vaikuses ja küünlavalgel. Tegevusi ümbritses vaba aeg, mille igaüks sai sisustada kas looduses viibides, meditatsiooniruumi välja pandud rikkaliku raamatuvalikuga tutvudes või lihtsalt puhates. Tegime mitmeid vaimseid harjutusi – nii muusika- ja pildimeditatsiooni kui ka teisi mõtlusi. Vahepeal katsime lauda ja pesime nõusid ning jagasime vannitoajärjekorda pantomiimi abil, sai palju nalja. Samas oli täiesti lubatud ka pöörduda täiesti endasse ja loobuda suhtlemisest isegi pilkude ja viibete teel. Pühapäevaks, kui vaikuse lõppemise aeg oli käes, olime just jõudnud sisse elada ja üllatuslikult olime kõik ühel nõul, et tahaks jätkata ja proovida pikemalt viibida vaikuses.

Jagame järgnevalt retriidil osalejate kogemusi:

Reelika: Igapäevane töö klienditeenindajana eeldab teiste inimeste jaoks olemasolemist, valmisolekut suhtlemiseks, reageerimiseks erinevatele olukordadele. Sellele vastukaaluks on meie iganädalane vaikuse grupp Jaani kirikus kui sõõm värsket õhku. Hetk kiirustavas nädalas, millal jääda vaikseks, vaadata enesesse ja uuendada oma kontakti Jumalaga. Nädalavahetus vaikuses aitas minul astuda välja oma igapäevaelu sagimisest, korraks lülitada välja telefon, kogu virtuaalne suhtlus, muud segajad ja lasta endal rahus olla. Ma kipun oma igapäevases elus kuidagi pisiasjadesse kinni jääma, liigselt muretsema ja üle mõtlema. Selline vaikuses veedetud nädalavahetus aitas korrastada mõtteid, noppida välja olulist ebaolulise hulgast ja vaigistas seda sisemist häält, mis loeb tegemata asjade nimekirja mu peas. Rahulikus tempos vaikselt veedetud aeg aitas koguda uut energiat. Nädalavahetuse retriit oli rikastav kogemus. Grupiga vaikimine on alati kuidagi sügavam ja rikkalikum. Igaüks justkui tegeleb oma asjaga, aga samal ajal toimub grupis ühine protsess, vaikuses kokkukasvamine. Inimesed, kellega ühiselt vaikinud olen, on saanud eriliselt lähedaseks ja armsaks. See on sõnulseletamatu ühtsuse tunne. Meie tunne.

Natali: Selline lühike vaikuseretriit oli minu jaoks esmakordne. Olen eelnevalt viibinud vaikuses Prantsusmaal Taizés, aga sealne nädalane programm on väga iseseisev ja seetõttu ootasin just intensiivset praktiseerimist ehk koos mediteerimist. Kuigi varsti on süvist pea 3 nädalat möödas, tunnen selle mõju siiani. Esmalt, süvi ajal ja kohe järgnevalt ei saanud ma aru, et miski muutuks, muutunud oleks või isegi, et vaikuses viibimine kuidagi huvitav või teistsugune oleks. Ilmselt olen muidu vaikusega harjunud, kuna mulle meeldib seda otsida. Sellegipoolest olen nüüdseks leidnud, et sellest nädalavahetusest saadik on vaikus ja rahu sügavam. Süvi oli minu jaoks väga eriline, sest me jagasime seda aega, kogemust – tegime mõtlusi küll igaüks omas peas kuid ehk vaimselt üheskoos.

Kaisa: Retriit imelise Kristeli juhendamisel ja heade, vaikivate kaaslaste keskel võimaldas teha kosutava pausi argistest kohustustest ja tubli ning toimekas olemisest. Retriidielu oli lihtne, kuid külluslik – täis nartsisse ja küünlavalgust, kolm korda päevas kattis end rikkalik toidulaud, ei olnud kiiret, ei olnud telefoni. Olematu to-do list koosnes mediteerimisest, palvetest, laulmisest, looduses jalutamisest, lugemisest, virgutavast võimlemisest, ühisest muusika kuulamisest. Tõeliselt oli tarvis teha vaid üht asja – OLLA. Mul on kogemusi üksinda olemisega, ette on tulnud ka demonstratiivset mossitavat vaikimist. Mitme päeva vältel nii öelda sotsiaalselt vaikimine – olemine ja tegutsemine samas ajas ja ruumis, kuid ometi nii üksi iseeneses olles, oli mulle esmakordne. Üllatuslikult suutsin selle aja üsna mõttetuna püsida (st ilma üleliigse mõtlemiseta). Need kolm päeva vähendasid nii välist kui sisemist taustamüra ning aitasid läbi katsuda suhet iseenda ja Jumalaga. Kaasa tuli oskus ka keset igapäevaelu enda seest retriidil kogetud vaikust otsida (ja kõige kiuste seda aeg-ajalt ka leida). Olen tänulik kõikidele, kes selle võimalikuks tegid.

Peeter: Seekordne süvi Laiuse pastoraadis oli minu jaoks väga intensiivne, nagu lõpuringis selgitasin, siis “sain üledoosi”. Mitte seetõttu, et Kristeli koostatud ja juhendatud kava oleks kuidagi erakordselt sisutihe olnud, vaid minu vastuvõtlikkuse seisund oli mingil teadmata põhjusel väga avatud. Kas selle põhjuseks olid meie igateisipäevased regulaarsed meditatsioonid või midagi muud, ei tea. Aga seekord oli harjutustesse “sisse minemine” lihtne ja kiire ning kogemine sügav ja intensiivne. See kinnitas minu jaoks veelkord, et kirjasõnast loetud, kirikujutlustest ja muudest allikatest loetud – kuuldud – vaadatud õpetuse sügavamaks mõistmiseks on väga oluline selle läbi tunnetamine. Mõned Piibli kirjakohad, põhimõisted, teoloogilised tõlgendused muutusid lausa väga isiklikuks, üldisest sai “minu”. Juurde tekkis ka palju küsimusi. Viimasel öösel magasin ehk paar tundi, ülejäänud aja sisustasid intensiivselt esile tulnud teemad: kolmainujumala, ihu – hinge – vaimu teema, mida sisuliselt ikka tähendab meeleparandus ja kelle otsustada ja teha see on ja palju muid põnevaid teemasid, näiteks pühakirja ja tänapäevase tippteaduse ja meditsiini seosed. Süvil saadud tunnetuslik kogemus kandis mind läbi vaikse nädala, ülestõusmispühade ja on siiani aktiivne. Kui keegi veel kahtleb – kõhkleb, siis julgustan teisipäeviti vaimulike harjutusi meiega koos tegema.

Kogemusloo panid kokku Katre Illak ja Natali Koppel.