Jutlus 5Ms 32:36-39; TÜ usuteaduskonna islamistika lektor Elo Süld; 21.01.2024

5Ms 32:

36 Sest Issand tahab mõista õigust oma rahvale
ja halastada oma sulaste peale,
kui ta näeb, et nende jõud on kadunud
ja pole jäänud orja ega vaba.
37 Siis ta ütleb: Kus on nende jumalad,
kalju, mille peal nad pelgupaika otsisid,
38 kes sõid nende tapaohvrite rasva
ja jõid nende joogiohvrite veini?
Tõusku nad nüüd üles ja aidaku teid,
olgu nad teile varjupaigaks!
39 Nähke nüüd, et see olen mina, ainult mina,
ega ole ühtki jumalat minu kõrval!
Mina surman ja teen elavaks,
mina purustan ja mina parandan
ega ole kedagi,
kes päästaks minu käest.

See kirjakoht, on osa Moosese lahkumise laulust, mis algab 31. peatüki lõpust ja lõppeb 32. peatüki 47. salmiga. Selle laulu esitab Mooses Iisraelile enne oma surma, enne kui Joosua juhatab rahva üle Jordani jõe Tõotatud Maale.

Mooses teadis rahva kalduvust lahkuda Jumala teelt ja mitte kinni pidada Jumala seadustest ning sellepärast jättis Mooses neile laulu kinnituseks ja täitmiseks, otsekui testamendi. Laulus meenutas Mooses Iisraelile, kuidas Jumal on nende eest hoolitsenud ja kuidas rahvas peaks olema ustav Jumalale. Laul räägib mineviku sündmustest, aga kuulutab ette ka tulevikku. See Moosese laul meenutab rahvale, et õigluses karistab Jumal neid ja halastuses annab neile andeks. Moose laul ülistab Jumala ustavust ja näitab, et vaatamata Jumala suurele truudusele on rahvas ikka truudusetu.

Nagu vihm toob kasu noorele rohule, nõnda peaksid ka Moosese sõnad Iisraelile kasuks tulema (32:1–3). Jumal on Iisraelile kui kalju, mis kaitseb ja millele saab toetuda. Jumal andis Iisraelile auväärse koha teiste rahvaste seas ja maa pärandiks; kuid kangekaelsuse ja isekuse pärast rikkusid nad oma lepingut Issandaga ja häbistasid ennast. Jumal hoolitses Iisraeli eest armastuse ja õrnusega, andes oma rahvale kõik vajaliku eluks; kuid selle asemel, et olla tänulikud, suhtusid nad Jumalasse põlgusega. Selle asemel, et Jumalat kummardada, kummardasid nad teisi jumalaid (10–18). Seetõttu karistas ta rahvast oma õiglases vihas (19–25).

Siiski ei lase Jumal rahval täielikult hävida, et inimesed ei arvaks, et ainult nemad määravad oma tulevikku. Kui teistel rahvastel oleks mõistmist, saaksid nad aru, et nad ei suudaks kunagi Iisraeli võita, kui Jumal seda ei lubaks (26–30). Iisrael peab teadma, et Jumal on õiglane ja võimas ning nende vaenlaste jumalad olid abitud (31–33). Jumal karistab ka teisi rahvaid nende kurjuse eest ja näitab, et nende teiste rahvaste nii nimetatud jumalad on vaid hädised puuslikud, kelle juures pole pelgupaika loota, kes ei suuda luua ega tervendada.

Armas kogudus, seda laulu lugedes ja eriti kuuldud kirjakoha valgel peab mõistma, et see laul ei ole mitte niivõrd Moosese laul, kui Jumala kõne inimesele Moosese suu läbi. See on otsene tsitaat Jumalalt, mis kutsub kõiki inimesi üles pöörama tähelepanu Tema sõnumile. Eriti kui me kuuleme sõnu Nähke nüüd, need on mõeldud kuulaja tähelepanu köitmiseks, kuna järgnev on väga oluline. See esitab kindla kohtuotsuse, mille Jumal tegi Iisraeli lepingu tingimuste rikkumise tõttu ja samuti kindlusele, millega Jumal mõistab kohut Iisraeli vaenlaste üle.

Loetud kirjakoha salmid 36–38 käsitlevad rahva olukorda, kui nad elavad teiste jumalate alluvuses. Kui nad on langenud madalale ja kõik nende jumalad ning kõik asjad, kust nad on varjupaika otsinud, on neid alt vedanud. Salmis 39 kõlavad  sõnad, kus ta tuletab Iisraelile meelde, kes ta on ja mida ta teeb! Jumal ütleb: „Mina olen Jumal, ainult mina, ega ole ühtki jumalat minu kõrval! Mina surman ja teen elavaks, mina purustan ja mina parandan ega ole kedagi, kes päästaks minu käest.“ Need sõnad oleksid pidanud kuulajatele meelde tuletama seda, mida Jumal Moosesele ja Mooses ka rahvale juba palju aastaid varem ütles – Ma OLEN, kes MA OLEN (2. Moosese raamat 3:14). Siin esineb sõna mina (heebrea keeles ‘ănî) neli korda. Jumal rõhutas fakti, et pole jumalat peale Tema ja Tema on ainus. See on usutunnistus ainsast jumalast, kes on looja, aga kes on ka kohtumõistja.

Armas kogudus, kord ütles üks kindral munagale, kui nad vestlesid õigusest: Ma ei andesta kunagi ühtegi ebaõigust ja ma ei unusta iialgi ühtegi valet. Sellepeale vastas munka kindralile: Siis härra, ma loodan, et te ka kunagi ei eksi!

Inimese ajaloos on palju lugusid, sellest, kuidas kohtunikud on teinud valesid otsuseid, keegi on saanud ebaõiglase karistuse või keegi on jäänud hoopis ilma karistuseta. Tänased superkangelaste lood esitavad noortele lööklause suure jõuga kaasneb ka suur vasutus (Ämblikmehe lugu). Erinevates filmides näidatakse ikka ja jälle inimese igatsust valitseda inimkonna üle, mis tähendab ka valitseda elu ja surma üle. Aga suurimaks probleemiks on see, et surma on kerge saata, aga ülesäratamise, loomise ja parandamisega on probleemid. Võtame näiteks MARVEL-i superkangelaste filmid, nad võitlevad kõik selle eest, et kellelgi ei oleks nii suurt võimu, et ta võiks valitseda ja otsustada kogu inimkonna, galaktika eluõiguse üle. Sest ükski valitseja ei ole eksimatu ja igal valitsejal on oma poliitilised või vagad eesmärgid. Halbadel valitsejatel võib vahel olla ka häid eesmärke, aga mitte kunagi ei ole nad ilmeksimatud ja kellegi otsused ei ole lõplikud.

Jumala teeb õiglaseks see, et Jumala juures ei ole eksimisel, aga ka ebaõiglusel või valel kohta, sest Jumala käes ei ole mitte ainult kedagi surmata, vaid Jumala käes on ka loomine, surnust ülesäratamine ja parandamine, millegi vale õigeks seadmine. Jumal saab taastada inimelu. Tal on suverääne võim inimesi haavata, aga seejärel ka neid tervendada. Teisisõnu, Ta on nii loomises elu andja kui tervendamises ja parandamises elu säilitaja.

Jutluse aluseks oleva kirjakoha viimane lause ütleb veel ega ole kedagi, kes päästaks minu käest! Mõistet käest on kasutatud siin kujundlikult, et anda selle pildiga edasi jõudu ja tugevust. Sõna, mis on tõlgitud päästma, tähendab päästma või ära kiskuma. Seda võib mõista, et kui Jumal on teinud karistusotsuse, siis keegi ei saa seda takistada, aga see tähendab ka seda, et kui inimene on leidnud varjupaiga ja kindluse Jumala käes, siis Jumal kinnitab, et mitte keegi ja mitte miski, ei saa sind ära kiskuda minu käest. Mina hoian sinust kinni. Ma ütlen vahel oma pojale, eriti suure rahvasumma keskel julgustuseks, et sina võid kogemata minu käest lahti lasta, aga ära karda, mina hoian sinu käest kinni, minu käes on vastutus.

Moosese laulu kandev sõnum on, et Jumal on olemas kannatuste ja isegi surma keskel, sest ta on Looja ja Parandaja. Et need kannatused ja raskused ega ka surma palge ees seismine ei saa murda rahvast, sest Iisraeli Parandaja, elavaks tegev Jumal ei lase neid käest. Tema hoiab neist kinni!

See, et Jumal meist kinni hoiab, räägib ka Jumala halastusest, nii nagu Mooses ütleb loetud kirjakoha alguses „Sest Issand tahab mõista õigust oma rahvale ja halastada oma sulaste peale“. Jumala halastus on seotud just tema loova, parandava ja tervendava olemusega, sest ta armastab oma loodut ja tahab, et see jätkuks.

Armas kogudus, ärgu jäägu see Moosese laul ainult Iisraelile meenutuseks, see Moosese laul esitab ka meile täna siin kirikus küsimuse, kuidas on meil halastusega, kas meie usume inimeste muutumisse, mille järgi me inimesi hindame? Kas me põhiliselt arvustame inimese vigu või julgustame neid, et saab ka teisiti? Kas me näeme ainult puudusi, selle asemel, et aidata neist üle saada? Kas me küsime ainult õiguse järele ja armastame teiste pattu diagnoosida või me oleme need, kes tahavad halastada ja andestada?

Armas kogudus, halastus ei tule sinna, kus kõik on paigas ja korras. Halastus on seal, kus ei ole midagi paigas, kus valitseb kaos. Üks ema kord palus kord valitsejalt oma pojale armu. Valitseja vastas, et see noormees on ilmse kuritöö sooritanud kaks korda järjest, see on õigus, mis nõuab surma. Ema vastas valitsejale: „Aga ma ei palu õigust, ma palun halastust!“. Valitseja kostis selle peale: „Aga teie poeg ei ole halastust ära teeninud. Siis ütles ema pisarsilmil: „Härra, see ei oleks halastus, kui ta selle ära teeniks, ja halastus on ainus, mida ma palun!“

Jah, halastuses Jumal ei mõista õigust, vaid ta tervendab ja loob, ta parandab selle, mis on katki. Ta saaks ka surmata ja purustada, aga ta tahab halastust oma sulasele. Halastuses tuleb Jumal inimest kohtama, ta ei esita talle süüdistusi ega ütle sinu teod räägivad sinu eest“.

Jeesus Kristuses on Jumala halastus saanud kõige võimsamalt nähtavaks. Jeesuses Kristuses ütleb Jumal nagu ka selles Moosese laulus, et mina olen ainus, mina olen sinu Jumal, mina olen sind loonud, minu juures on sinu varjupaik ja ma hoian sinust kinni, ma olen sinu peale halastanud ja sulle su süüteod andestanud. Sina oled minu oma. Keegi ei saa sind ära kiskuda minu käest! AAMEN.