21 Siis ütles Marta Jeesusele: „Issand, kui sina oleksid olnud siin, siis mu vend ei oleks surnud.22 Aga ma tean nüüdki, et Jumal annab sulle, mida sa iganes Jumalalt palud.”23 Jeesus ütles talle: „Sinu vend tõuseb üles.”24 Marta ütles talle: „Ma tean, et ta tõuseb üles ülestõusmises viimsel päeval.”25 Jeesus ütles talle: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb.26 Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks. Kas sa usud seda?”27 Marta ütles talle: „Jah, Issand, ma usun, et sina oled Messias, Jumala Poeg, kes peab maailma tulema.”28 Ja kui Marta seda oli öelnud, läks ta ja kutsus salaja oma õde Maarjat: „Õpetaja on siin ja kutsub sind.”29 Seda kuuldes tõusis Maarja otsekohe ja tuli tema juurde,(30 sest Jeesus ei olnud jõudnud külasse, vaid oli alles seal paigas, kus Marta oli talle vastu tulnud.31 Kui nüüd juudid, kes olid ta juures kodus teda lohutamas, nägid Maarjat kiiruga tõusvat ja väljuvat, järgnesid nad talle, arvates, et ta läheb hauale nutma.)32 Kui nüüd Maarja jõudis sinna, kus oli Jeesus, langes ta teda nähes ta jalge ette maha ja ütles talle: „Issand, kui sina oleksid olnud siin, siis mu vend ei oleks surnud.”33 Kui nüüd Jeesus nägi teda ja temaga kaasa tulnud juute nutmas, ärritus ta vaimus ja võpatas34 ja ütles: „Kuhu te olete ta pannud?” Nad ütlesid talle: „Issand, tule ja vaata!”35 Jeesus nuttis.36 Siis juudid ütlesid: „Vaata, kuidas ta teda armastas!”37 Aga mõned nende seast ütlesid: „Kas see, kes on avanud pimeda silmad, ei oleks suutnud teha, et ka tema poleks surnud?”38 Siis Jeesus ärritus eneses taas ja tuli haua juurde. Aga see oli koobas ja kivi oli selle peal.39 Jeesus ütles: „Tõstke kivi ära!” Surnu õde Marta ütles talle: „Issand, ta lehkab juba, sest on juba neljas päev.”40 Jeesus ütles talle: „Kas ma ei öelnud sulle, et kui sa usuksid, näeksid sa Jumala kirkust?”41 Siis nad veeretasid kivi ära. Aga Jeesus tõstis silmad üles ja ütles: „Ma tänan sind, Isa, et sa oled mind kuulnud.42 Mina küll teadsin, et sa kuuled mind alati, kuid ma ütlesin seda minu ümber seisva rahvahulga pärast, et nad võiksid uskuda, et sina oled minu läkitanud.”43 Ja seda öelnud, hõikas ta valju häälega: „Laatsarus, tule välja!”44 Surnu tuli välja, jalad ja käed mähistega mähitud, ja ta silmade ümber oli seotud higirätik. Jeesus ütles neile: „Päästke ta lahti ning laske tal minna!”45 Nüüd hakkasid Jeesusesse uskuma paljud juudid, kes olid tulnud Maarja juurde ja näinud, mis ta oli teinud. Aamen
Tänane lugu räägib lootusest keset lootusetust. Veetsin sel ja eelmisel nädalal koos Eesti delegatsiooniga oma aega Poolas Luterliku Maialmaliifu peaassmableel, mille teemaks oli „Üks ihu, üks vaim, üks lootus“. Just lootus osutus korraga kõige keerulisemaks ja seetõttu ka kõige võimsamaks teemaks. Väga palju sai kõnelda ka lootusetusest. Kuskohast leida lootust kui tundub, et seda üldse ei ole? Ja seda väga erinevates kontekstides. Nii kõneles nt üks mustanahaline noor naine, et tema elu on üpris lootusetu, sest ta peab kogu aeg vaatama üle õla ja olema valmis kohtama vägivalda. See naine elab Kanadas. Kohati tundus, et lihtsam on leida lootust sõja olukorras, kus on lootus, et see ükskord lõpeb, kuid kui su olukorral polegi lootust minna paremaks? Või nagu tänane lugu – kuidas leida lootust keset surma?
Uppsala peapiiskop emerita Antje Jackelen kõneles oma ettekandes nii lootusest kui ka sellest, mis lootus ei ole. Ma püüan veidi teda täna refereerida andmaks edasi mõningaid väga lootustandvaid mõtteid. Alustame sellest, mis lootus EI ole, ta sõnastas, et lootus ei ole optimism, lootus ei ole stoitsism, lootus ei ole apaatsus, lootus ei ole fatalism ja lootus ei ole utoopia. Vaatame neile korraks otsa.
Lootus ei ole optimism – küll läheb paremaks, küll muutub, peaasi, võta õige suhtumine, eks. Meenub jälle Kaksklill Terry Pratcheti raamatutest, kes oli lootusetu optimist ja tänu sellele langes pidevalt mingitesse veidratese ohtudesse. Aga tema optimism oli segatud naiivsusega. Ja see variant vist ei kaotagi kunagi lootust. Optimist tahab reaalsust kaunistada, lootus aga tahab seda muuta. Eriti head on igasugused diagrammid, mis optimismi kannavad, kuigi sageli on seal taga vaid soovmõtlemine, mis on looritatud statistikaga. Teate küll – suured valed, väiksed valed ja statistika.
Lootus ei ole stoitsism ega apaatsus. Meile ei anna lootust see, kui me ei hooli, kas meie tegevusest või tegevusetusest midagi muutub. Nii stoitsim kui apaatsus võivad olla kaitsemehhanismid lootusetus olukorras. Aga ei midagi rohkemat. Ilmselt sama kehtib ka fatalismi kohta. Tuleb, mis tuleb.
Lootus ei ole utoopia. Kuigi vahel on mõnus ennast unustada tulevikukujutlustesse, siiski ei aita meid edasi utopistlik mõtlemine, et…. Ikka ja jälle on tegu enesepettusega.
Kisub negatiivseks ära, kas pole. Aga kui paljud teist on silmitsi seisud lootusetusega viimasel ajal? Noored ei taha enam lapsi, sest milleks kui planeet hävib nagunii. Inflatioon jätkub, raha ei ole ega tule. Riigieelarve on muutumas naljanumbriks. Antje Jackelen tsiteeris ka Helsingi audoktorit Greta Thurnbergi, kes on öelnud: „Ma ei taha, et te loodate, ma tahan, et te satuksite paanikasse“.
Paanika – kas edasiviiv või halvav jõud? On laialttuntud tõde, et kui meid tabab paanika, siis on 3 võimalust: võitle, põgene või mängi surnut. Greta lootus oli esimesel, et kui meid tagab paanika, siis tõmbame kokku oma jõuvarud, et võidelda.Võitlemise puhul me enamasti ei tea, mis välja tuleb. Me saame üksnes loota, et meie tegudel on mõju.
Aga vahel me siiski ei tee mitte midagi. Me ei asu võitlusse. Enamasti on see siis kui me ei näe lootust. Me elame polükriisis – neid asju, millega me tegelema peame, on kohati lihtsalt liiga palju, lained löövad üle pea kokku ja kus on siis lootus?
Omamoodi on see aeg kui lootuse eksam. Kas see olukord on liiga keeruline, kas see eksam on liiga keeruline? Või suudab lootus siiski positiivse hindega üllatada? Nii nagu ta üllatas Martat ja Maarjat?
Tagasi peapiiskop emerita Antje mõtete juurde. Õnneks olid tal siiski ka mõned vastused küsimusele, mis siis lootus on ja kuskohast seda leida?
Võrdlusena võiks lootust näha kui taime – osadel on see mõni kaktus või sukulent – rohelist on vähe, aga see on väga vastupidav ja kannatab paljutki. Noh umbes nagu minu kodused taimed. Aga ka vastupidavat taime peab kastma aegajalt, päris ilma ei saa temagi.
Mulle meeldis väga mõte, et kõik meie elus on enne kink ja alles siis kohustus. Nii ka lootus. Lootus on meile esmalt antud kingina Jumalalt läbi inimeseksaamise, inkarnatsiooni on lootus meile lähedale tulnud. Ja alles siis saab lootusest tegu. Jagatud lootus inimeste vahel. Sest see oli üks mõte, mida sellesama kanadalannaga rääksime, et vahel saab endal lootus otsa ja siis on hea kui teistel veel natuke järel on.
Lootus näeb tähendust hoolimata vigadest. Vastupidi, tänu vigadele me näemegi lootust. Sest vead toovad lootuse esile. Lootus on kohal nii tugevuses kui nõrkuses.
Jumal andis lootust väga veidral viisil – läbi imiku. Aga eks ole see alati nii, et väikeste lastega kaasneb lootus, et nemad elavad parema elu kui mina. Väikelapse puhul on kõik alles ees, mis tähendab et kõik on võimalik. Ja isegi kui sellega kaasneb ka kõigi negatiivsete võimaluste kaalumine, siis seni on sündinud lapsed ka keset kõige lootusetuimaid olukordi. Kas nad enam seda teevad? Me ei tea.
Lootus on eshatoloogiline. Heebrea kirjast loeme ühte Kalevi lemmikkohta Piiblist. Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus. Läbi lootuse, me oleme päästetud. Lootus on midagi, mida me ei saa näha, saame uskuda, et loodetav saab tõeseks. Lootuses ei ole tulevik lihtsalt suvaline tulevik, see on nii nagu Antje seda sõnastas, advendiaeg. Jumalariigi lootus. Meil on olema väikesed ja suured lootused, väikesed on meie igapäevased lootused, aga suurim on lootus sellel, et Jumalariik on meie keskel juba praegu. Ja need ei ole tühjad sõnad, sest haud on tühi.
Ehk siis me vajame päris lootust. Mitte mingit mõtetut optimimi või käegalöövat fatalismi, vaid sügavat Jumala tõotuses elavat lootust, mida meile on lubatud. Laatsarus, tule välja! Aamen.
Foto: LWF/LML