Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt!
Tänase jutluse aluseks on tekst Johannese evangeeliumist, 14. peatükist, salmid 15–21.
15 Kui te armastate mind, siis pidage mu käske!
16 Ja ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti:
17 Tõe Vaimu, keda maailm ei saa võtta vastu, sest ta ei näe teda ega tunne teda ära. Teie tunnete tema ära, sest ta jääb teie juurde ja on teie sees.
18 Ma ei jäta teid orbudeks, ma tulen teie juurde.
19 Veel pisut aega, ja maailm ei näe mind enam, aga teie näete mind, sest mina elan ja ka teie peate elama.
20 Sel päeval te tunnete ära, et mina olen oma Isas ja teie minus ja mina teis.
21 Kellel on minu käsud ja kes neid peab, see ongi see, kes armastab mind. Aga kes armastab mind, seda armastab mu Isa, ja mina armastan teda ning näitan talle ennast.”
Tänane päev – nelipüha – näib andvat lootust kõigile neile, kel võõrkeelte oskus napp. Mis oleks parem, kui osata palju võõraid keeli ilma õppimise vaevata, unustada Paabeli torni needus? Tehnoloogia arengut jälgides näib, et me polegi enam sellest kaugel – erinevad tõlkemootorid, neurotõlge, tehisaru täiustumine toovad aina lähemale päeva, kui me võime mõelda omas keeles ja väljendada ennast teistes, meie jaoks võõrastes. Juba on demonstreeritud seadet, mis esitab inimese juttu võõras keeles tema enda häälega pärast seda kui ta on midagi öelnud. Keeltega rääkimine kui tehnoloogiline ime ei ole enam kättesaamatus kauguses. Aga tuleb meeles pidada, et ka nelipühal on see vaid väline märk tõotuse täitumisest, et Jumal ei jäta inimest maha.
Jutluse aluseks olevas kirjakohas ei räägita veel Püha Vaimu kohalejõudmisest, vaid see on ettekuulutus. Algab see murettekitavalt, rangelt. Jeesus ütleb: “Kui te armastate mind, siis pidage mu käske!” Mis käske ta silmas peab? Vanas Testamendis räägiti peamisest Jumala käsust läbi armastuse: “Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest!” (5Ms 5:6). Just äsja on Jeesus ise käsu andnud (Jh 13:34): “Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!” ja järgmises salmis: “Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.” Kõlab lihtsalt, aga see pole teadagi lihtne. Kas me oleme kristlasi läbi kiriku ajaloo tundnud just selle järgi ära, et neil isekeskis on armastus? Kas me endasse vaadates näeme, et oleme pidanud seda käsku? Lähme parem edasi.
Inimene vajab siin Jumala abi. Jeesus lubab, et Lohutaja tuleb. Kes tahab siinkohal meenutada ida- ja läänekiriku lahkuminekut ja otsida lahendust “filioque”-tülile, mille sisuks oli küsimus, kas Püha Vaim lähtub Isast “ja Pojast” (ladina keeles ”filioque”) või ainult Isast, siis vastus näib olevat Idakiriku kasuks – et ainult Isast. Jeesus ütleb, et ta palub Isa, et ta lähetaks Vaimu. Või tähendab see ikkagi seda, et kuna Poeg palub, siis ikkagi lähtub ka Pojast? Meie lugesime äsja usutunnistuses muidugi “filioque”- varianti. Kindel on see, et siin räägitakse nii Isast, Pojast kui Pühast Vaimust. Nelipüha ehk Püha Vaimu – Lohutaja – tuleku päev teeb nähtavaks Jumala terviklikkuse kolmainsuses. Kes armastab arve, neile jääb hästi meelde – nelipüha teeb avalikuks kolmainsuse, mitte ainult Püha Vaimu.
Jumalat ei näe need, kes teda ei usu. Selleks, et Jumalat näha, peab Jumal ise sinus tegutsema. Ammugi ei suuda inimene iseenda jõuga elada Jumalale meelepärast elu. “Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna” (Jh 14:23). Siiski – ainult armastus Jumala vastu annab Jumala enda kaudu inimesele jõu elada Jumalale meelepärast elu. Nagu ütles Jumal prohvet Jeremija järgi (Jr 31:33) inimeste kohta: „ma panen nende sisse oma Seaduse ja kirjutan selle neile südamesse“. „Jumala armastus on ju välja valatud meie südameisse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud“ täiendab Augustinus „Pihtimustes“ (XXXI, 46) Rooma kirjale toetudes (Rm 5:5). See on võimalus elada täisväärtuslikku elu. See on käsu järgimine rõõmuga, justkui iseenesest, vaimust kantuna. Teha kõike seda, mida inimene oma elus teeb, aga mõttega, mõtet tundes ja selle järgi elades. Kui vaadata teiste religioonide poole – ehk jõuabki budist, kes rõõmuga sansaararattas tiirleb, nirvaanasse? Nagu sportlane, kelle kehas voogav adrenaliin ei lase tunda valu ka siis, kui ta end vigastab. „Kelle armastus on jõuline, see seisab kindlalt katsumisaegadel ega lase end vaenlase kavalate sisenduste ega nõuannete läbi petta. Nagu ma temale heades asjades meeldin, nii ei ole ma talle ebameeldiv ka vastumeelsetes asjades“. Nii on armastusest Jumala vastu kirjutanud Thomas Kempisest (Kristuse jälgedes, III.6.2.). Temalgi pole illusioone, ta teab, et armastus on nii eriline seepärast, et seda kogu aeg ei ole. “Ega seegi õnnetus ole, kui sa mõnikord tunned ennast nagu taevani tõstetud olevat ja varsti uuesti halbadele mõtetele tuled. Need asjad juhtuvad meile ootamatult, ja kui nad meile ebameeldivad on ja me neile vastu seista oskame, siis on see meile enam kasuks kui kahjuks” (III.7.2.). See on inimese osa. Vaga keskaegse munga jaoks oli lahendus alandlikkuses. Kas ka meie jaoks?
Spordi juurde tagasi tulles – kui keegi kaotab, siis öeldakse, et ta tegi mitmeid vigu. Tegelikult teeb vigu ka see, kes võidab, aga ta suudab oma vigu parandada ja võita neist hoolimata. „Ent iga võistleja on kasin kõiges; nemad küll selleks, et saada närtsivat pärga, aga meie, et saada närtsimatut“ (1Kr 9:23). On palju võimalusi kaotada, aga on üks kitsas tee, üks võimalus, mis viib võidule. Tänane sõnum on, et Jumal aitab meid sellel kitsal teel armastuse ja rõõmuga käia.
Aamen.
Tartu Jaani Kirikus
Riho Altnurme
28.05.2023