1 Pärast seda ilmus Jeesus jüngritele veel Tibeeriase järve ääres. Aga ta ilmus nõnda:
2 Siimon Peetrus ja Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, ja Naatanael, kes oli Galilea Kaanast, ja Sebedeuse pojad ja veel kaks tema jüngritest olid seal koos.
3 Siimon Peetrus ütles neile: „Ma lähen kalale.” Nad ütlesid talle: „Me tuleme sinuga kaasa.” Nad läksid välja ja astusid paati. Ent sellel ööl ei püüdnud nad midagi.
4 Aga koidu ajal seisis Jeesus kaldal. Ent jüngrid ei teadnud, et see on Jeesus.
5 Jeesus ütles siis neile: „Lapsed, on teil midagi leivakõrvaseks?” Nad vastasid talle: „Ei ole.”
6 Aga tema ütles neile: „Heitke noot paremale poole paati, siis te leiate!” Nad heitsidki, ja ei jaksanud seda enam tõmmata kalade hulga tõttu.
7 Nüüd ütles jünger, keda Jeesus armastas, Peetrusele: „See on Issand!” Siimon Peetrus, kuulnud, et see on Issand, võttis kuue ümber, sest ta oli alasti, ja hüppas järve.
8 Aga teised jüngrid tulid paadiga – nad ei olnud ju kaldast kaugemal kui umbes kakssada küünart* – ja vedasid noota kaladega.
9 Kui nad nüüd tulid mäele, nägid nad valmis lõket ja selle peal kala ning leiba.
10 Jeesus ütles neile: „Tooge neid kalu, mida te praegu püüdsite!”
11 Siimon Peetrus läks üles ja tõmbas mäele nooda täis suuri kalu, arvult sada viiskümmend kolm. Ja noot ei rebenenud, kuigi neid oli nii palju.
12 Jeesus ütles neile: „Tulge sööma!” Ükski jüngritest ei julgenud temalt küsida: „Kes sa oled?”, sest nad teadsid, et ta on Issand.
13 Jeesus tuli ja võttis leiva ja andis neile, ja samuti kala.
Ristiusule on läbi aegade tehtud erinevaid etteheiteid. Üks sagedasemaid neist on, et kristlased usuvad igasuguseid absurdsusi. Selle näiteks tuuakse Ameerika kristlikke fundamentaliste, kes peavad Maad 5000 aasta vanuseks, ei tunnista evolutsiooni ja arvavad, et kõik Vanas Testamendis kirjeldatud lood on ka sõnasõnalt ajaloos toimunud täpselt nii, nagu neist jutustatakse. Aga ei pea otsima selle kohta sugugi näiteid Ameerikast ega seoses Vana Testamendi lugudega. Üks Eesti literaat on öelnud, et kristlased usuvad, et Jeesus sündis viljastamata munarakust ja põgenes kolmandal päeval pärast surma hauakambrist. Ka nii saab kristlikku sõnumit ülestõusmisest mõista, nii nagu Jumaltki saab ette kujutada pilve taga oleva habemiku vanamehena. Aga ei pea ja kui me kristlikku õpetust asjakohaselt mõista tahame, peaksime me kõrvale heitmata kõik sellised karikatuurid – nii 5000 aasta vanuse Maa, looma- ja taimeliikide muutumatuse kui ka Jeesuse põgenemise hauast.
Ma ei räägiks sellest kõigest, kui see oleks vaid mingitel teisel mandril elavate äärmuslike usuhullude usk või nende usu karikatuur. Paraku on ka siin Eestimaal palju inimesi, koguni haritud inimesi, kes arvavad tõsimeeli, et kristlased – kõik kristlased – usuvad sarnastesse asjadesse. Ei aita, kui selgitada, et see ei ole nii, et suurtes ja soliidsetes kirikutes on juba ammu tunnustatud nii loodusteaduslikud teadmised universumist ja elust kui ka kriitiline suhtumine Piiblis kirjeldatud ajaloosündmustesse. Viimane puudutab ka lugusid, millele jutlustatakse ülestõusmisajal.
Juba mitu sajandit ei arva ükski kriitiline piibliuurija, et evangeeliumides kirjeldatud lood on kirja pandud nende vahetute pealtnägijate poolt ja üksnes kirjeldavad seda, mis sündis, seda tõlgendamata. Teame, et kogu Jeesusest jutustav pärimus on jõudnud meieni läbi erinevate kristlike gruppide teoloogiliste tõlgenduste. See ei muuda seda pärimust väärtusetuks, aga me ei saa seda enam ammu võtta kui pelgalt kirjeldust kord toimunud sündmustest – mis sellest, et evangeeliumide pärimus ulatub tagasi inimesteni, kes Jeesust tundsid ja kes tema elusündmustes osalesid. Neilt on jõudnud meieni väga vähe, ehk vaid kaks lauset: Jeesus on Kristus; Kristus suri ja tõusis surnuist üles. Kõik. Ja hulk Jeesuse sõnu ja lugusid temast, mida iga grupp on teoloogiliselt tõlgendanud. Et see on nii, ilmneb sellest, kui võrrelda Jeesuse sõnu, mis on jõudnud meieni mitmes erinevas sõnastuses. Näiteks perikoop saduseridest, kes kiusavad Jeesust ülestõusmisega Mk ja Lk järgi. Aga tuleme tagasi Jeesuse ülestõusmise juurde.
Ülestõusmissündmuse puhul, mida me täna ja ka järgnevatel pühapäevade meenutame, on aga probleem selles, et see ei ole mõeldud lihtsalt ühe imelise sündmusena arvukate teiste imeliste sündmuste reas (ehk tänapäevaselt väljendudes, üks paranähtus teiste seas), vaid millenagi, mida ei ole võimalik kirjeldada, tõestada, aga ometi on võimalik uskuda. Kui loeme evangeeliumeid tähelepanelikult, siis ilmselt märkame, et ükski ülestõusmislugu ei kirjelda ülestõusmissündmust. Räägitakse Jeesuse matmisest, tühja haua leidmisest ja jüngrite taastkohtumisest temaga, nagu seda teeb meie tänanegi lugu. Kuid ülestõusmisest endast ei räägita kusagil. Seda ei kirjeldadata. Ja ilmselt pole see juhuslik, sest Jeesuse ülestõusmine, millest kõnelevad evangeeliumid, ei ole lihtsalt ühe surnu taaselustumine, nagu seda jutustatakse Laatsaruse puhul või nagu sellest räägitakse ühe Jeesuse kaasaegse rändimetegija, Tyana Apolloniose eluloos, kes olevat samuti surnu ellu äratanud. Nende surnute puhul eeldati, et varem või hiljem nad surid uuesti, ent Jeesus ei pöördunud, nagu ütleb Saksa teoloog Igolf Dalferth, pärast ilmumist omadele tagasi maisesse ellu, vaid siirdus Jumala igavesse ellu. Räägitakse ülestõusmise kehalisusest. Ühest küljest on see justkui põhjendatud, sest meie tänaseski loos sööb Jeesus ka ülestõusnuna koos jüngritega. Kuid teiselt poolt – mis kehalisus see on, kui ülestõusnu võib astuda tuppa läbi lukustatud ukse, nagu seda jutustab Johannese evangeelium. Jeesuse ülestõusmine on ilmselt midagi sellist, mille puhul kõik meie kategooriad, sealhulgas vastandmõisted „kehaline“ ja „vaimne“, on küündimatud. Ja seepärast loob Paulus sellest rääkides uue mõiste – „vaimne ihu.“ Ja ta eeldab, et see oli nii ülestõusnud Jeesusel kui ka saab olema neil, kes temasse usuvad – kui nad kord üles tõusevad.
Jeesuse ülestõusmine ei ole tõestatav, kugi ka mitmed teoloogid, nagu Ethelbert Stauffer, Wolfhart Pannenberg jt on üritanud evangeeliumide ülestõusmislugude üksikasju arutades näidata, et nende lugude kõik detailid on ajalooliselt tõepärased. Enamik nendega ei nõustu. Ülestõusmist ei saagi tõestada, sest kui evangeeliumid ütlevad, et ülestõusmises toimis Jumal, siis Jumala toimimine on miski, mis ei allu meie tõestustele, sest Jumal isegi ei ole tõestatav, sest Ta ei ole üks nähtus teiste seas, vaid väljaspool kõiki nähtusi ja sealpool inimtunnetuse piire. Teda on võimalik vaid pisut taibata ja aimata, kuid üksnes siis, kui Ta ise endast märku annab. Aga Teda on võimalik uskuda, kui Ta ära tuntakse.
Meie tänane evangeelium jutustab sellest, kuidas jüngrid kohtusid ülestõusnud Jeesusega ja ta ära tundsid. Nad ei olnud selleks valmis ja nad ei tundnud esialgu teda ka ära. Jutustatakse jüngrite kalapüügist ja rikkalikust saagist, mis nad said ja ei ole kahtlust, et see lugu on mõeldud imeloona ja loost ilmneb ka, et see sündmus aitas neil Jeesust ära tunda. Kuid sageli ei veena ka imed ja seepärast on õigus Origenesel, kui ta ütleb, et usku ei maksa rajada imedele. Need on alati mitmeti tõlgendatavad, nagu seda on ka Jeesuse tühi haud – mis jüngritele oli kinnituseks Jeesuse ülestõusmise kohta, oli tema vastastele argument Jeesuse tõsiseltvõetavuse vastu, sest nad tõlgendasid seda laibavargusena jüngrite poolt. Usk Jeesuse ülestõusmisesse ei sündinud tänu tühjale hauale, vaid jüngrite kohtumisele ülestõusnuga, milles nad tundsid Jeesuse ära.
Meie tänases loos on äratundjaks üks jüngritest, keda evangelist nimetab jüngriks, keda Jeesus armastas. Johannese traditsioon samastab teda Johannesega, teised varakristlikud traditsioonid teiste jüngritega, aga see, mis juhtub, on taas mingis mõttes õpetlik. Alati on neid, kes varjatult toimiva Jumala ära tunnevad, vähe – enamik usub vaid nende tunnistuse põhjal. Ja meie tänases loos tunnistab too tundmatu jünger ülestõusnu mitte lihtsalt Jeesuseks, vaid näeb temas Jumalat ennast, sest ta ütleb. „See on Issand!“ Need on usutunnistuse sõnad, mida Johannese evangeeliumi ülestõusmislugudes ütleb veel vaid üks teine jünger – Toomas, kui ta lausub ülestõusnud Jeesusega kohtudes: „Minu Issand ja minu Jumal!“
Uskuda Jeesuse ülestõusmist ei tähenda uskuda lihtsalt üht kunagi aset leidnud salapärast sündmust ega isegi mitte seda, et peame iga detaili ülestõusmislugudes ajalooliselt tõeseks. See tähendab midagi hoopis muud ja just seda, mida tunnistavad Jeesuse lemmikjünger ja jünger Toomas – tunnistada, et Jeesuses on ilmutanud end igavene Jumal, kes on inimeseks saanud selleks, et ka meie võiksime saada rohkem inimeseks – inimeseks selle sõna kõige tõelisemas ja sügavamas mõttes ehk selliseks, nagu me olla võiksime ja olema peaksime. Ja nagu Jumal meid näha tahab. Ta on loonud meid oma näo järgi, elama ühenduses endaga ja ülestõusmisaja evangeelium, ülestõusmisaja rõõmusõnum ütleb, et ühendus, mis meil on Temaga, ei hävi ka surmas, sest Kristuse ülestõusmise valguses on kaotanud surm oma lõplikkuse. Surm ei ole veel kuhugi kadunud, aga uskuda Kristuse ülestõusmist tähendab uskuda, et surm ei ole enam müür, mis meid lahutab Jumalast, nagu uskusid muistsed iisraellased. Ülestõusmisaja evangeelium ütleb, et meiegi, olles usu kaudu ühendatud ülestõusnud Kristusega, elame edasi ka siis, kui meie maine elutee lõppeb. Elame edasi Jumalas, kes on sealpool aega ja kaduvust ja kes äratas surnuist Kristuse, nii et too pole lihtsalt üks persoon minevikust, vaid keegi, kes on meie juures ka täna – oma sõnas ja sakramendis. Olles ühendatud ülestõusnuga, on meil võimalik juba praegugi elada ehedamalt, avatumalt, intensiivsemalt, kui elaksime ilma temata, sest see, et Kristuse ülestõusmine on juba toimunud, tähendab seda, et meil on juba praegu võimalik saada tema kaudu osa Jumalast kui tõelise ja kadumatu elu lättest ja elust, mis tuleb Tema käest – elust, mis on midagi hoopis sügavamat ja suuremat, kui meie maine ja piiratud eksistents.
Aamen.
Tartu Jaani Kirikus
Jaan Lahe
16.04.2023