Jutlus Jh 4:5-26 Tõnu Lehtsaar 15.01.2023

Johannese 4:5-26

5 Ta tuli Samaaria küla juurde, mida hüütakse Sühhariks,
maatüki lähedale, mille Jaakob oli andnud oma pojale Joosepile;
6 seal oli Jaakobi allikas. Teekäimisest väsinuna istus Jeesus nüüd
allika äärde. Oli keskpäeva aeg.
7 Samaaria külast tuli naine vett ammutama. Jeesus ütles talle:
„Anna mulle juua!”
8 Aga tema jüngrid olid läinud külasse toitu ostma.
9 Siis Samaaria naine ütles talle: „Kuidas! Sina, kes oled juut, küsid
juua minult, Samaaria naiselt?” Juudid väldivad ju iga kokkupuudet samaarlastega.
10 Jeesus vastas: „Kui sa ainult teaksid Jumala kinki ja kes see
on, kes sulle ütleb: Anna mulle juua!, siis sa paluksid teda ning tema
annaks sulle elavat vett.”
11 Naine ütles talle: „Isand, ämbrit sul ei ole ja kaev on sügav.
Kust sa siis saad selle „elava vee”?
12 Ega siis sina ole suurem kui meie isa Jaakob, kes andis meile
kaevu ning jõi sellest ise, samuti ta pojad ja ta kariloomad!?”
13 Jeesus kostis: „Igaüks, kes joob seda vett, januneb jälle,
14 aga kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam
iialgi, vaid vesi, mille mina talle annan, saab tema sees igavesse
ellu voolavaks allikaks.”
15 Naine ütles talle: „Isand, anna mulle seda vett, et ma ei
januneks enam ega peaks aina käima siit ammutamas!”
16 Jeesus ütles talle: „Mine kutsu oma mees ning tule siia
tagasi!”
17 Naine vastas: „Mul ei ole meest.” Jeesus ütles talle: „Sul on
õigus, kui sa ütled: „Mul ei ole meest”,
18 sest kuigi sul on olnud viis meest, ei ole see, kellega sa praegu
elad, sinu mees. Seda sa oled õigesti ütelnud.”
19 Naine ütles temale: „Isand, ma näen, et sa oled prohvet.
20 Meie esiisad kummardasid Jumalat sellel mäel, ja teie ütlete,
et Jeruusalemm olevat paik, kus peab kummardama.”
21 Jeesus ütles talle: „Naine, usu mind, et tuleb tund, mil te ei
kummarda Isa sellel mäel ega Jeruusalemmas!
22 Teie kummardate, mida te ei tea, meie kummardame, mida me teame,
sest pääste tuleb juutidelt.
23 Kuid tuleb tund ja see ongi juba käes, et tõelised kummardajad
kummardavad Isa vaimus ja tões, sest Isa otsib neid, kes teda
nõnda kummardavad.
24 Jumal on Vaim ja kes teda kummardavad, peavad teda vaimus
ja tões kummardama.”
25 Naine ütles temale: „Ma tean, et tuleb Messias, keda nimetatakse
Kristuseks. Kui tema tuleb, siis ta kuulutab meile kõik.”
26 Jeesus ütles talle: „Mina, kes ma sinuga räägin, olengi see.”

Loetud kirjakoht on üks kaasahaaravaid lugusid Jeesuse elust. Kirjeldatud sündmus on nii mitmekihiline, et sellest saaks pidada mitu eri teemalist jutlust. Mõned näited, mis võiks olla loetud kirjakoha sõnum.

  1. Jeesuse isik ja sõnum ületavad ajastu omaseid barjääre. Juudid ja samaarlased ei suhelnud omavahel. Jeesuse jaoks polnud see probleem. Arvan, et kristluse üks tugevusi ongi eelarvamuste ja kunstlike piiride ületamine ja seeläbi lõhkumine. Näiteks olen lugenud, et kristlus lammutas orjanduse, kuna usuõe ja -venna vahel kaotab orja ja orjapidaja suhe oma mõtte.
  2. Jeesuse sõnum on prohvetlik. Ta ütleb välja tõe inimese kohta. Antud juhul, et Sul ei ole meest. Viis meest on Sul olnud ja see, kellega Sa praegu elad ei ole Sinu mees. Prohvetlus ei tähenda mitte niivõrd ette ennustamist, kui just käesoleva olukorra mõistmist ja väärtustamist. Arvan, et meie kaasaeg vajab prohvetlikku sõnumit rohkem kui kunagi varem. Kus ja kes me oleme, kuhu läheme, mis meist saab? Sellele küsimusele vastamiseks on tarvis jumalikku selgust.
  3. Jumalat tuleb kummardada tões ja vaimus. Mida see tähendab, võivad seletada õppinud teoloogid. Tõde on tegelikkusele vastav teadmine, eetilises mõttes ausus. Vaimus olemine tähendab Jumala vaimust juhitust.

Minu tänase jutluse teema on, et Jeesuse antud vesi kustutab janu.

13 Jeesus kostis: „Igaüks, kes joob seda vett, januneb jälle, 14 aga kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi, vaid vesi, mille mina talle annan, saab tema sees igavesse ellu voolavaks allikaks.”

Minu esimene küsimus oli, et mis on see vesi, mida Jeesus annab? Kas palvevastus, lunastus, Jumala ligiolu kogemine, jumalik selgus, igavese elu lootus või midagi muud konkreetset. Uurisin Piibli seletustest ja küsisin targemate inimeste käest. Selgub, et antava vee mõte on konkreetsemalt Jeesus ise. Üldiselt aga selles, mida Jeesus inimesele annab. Seega vesi antud kirjakohas tähendab konkreetselt Jeesust kui Jumala andi või Jeesuse antut laiemalt.

Jeesuse väitest, et tema antud vee joojad ei tunne enam janu ja et Jeesuselt vastu võetud vesi saab inimese elus igavesse ellu voolavaks allikaks, tulenevad mõned tõdemused.

Esiteks põhiküsimused ei ole mitte ajalikud ja maised, vaid ajatud ja taevased. Jeesus õpetas teisal, et inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust (Matt 4,4). Ühes vestluses võivad kaks osapoolt rääkida sarnaste sõnadega erinevatest asjadest. Naine kaevul rääkis füüsilisest veest ja ämbrist. Jeesus rääkis vaimulikust veest. Dialoog algab siis, kui sõnad omandavad osapoolte jaoks sama tähenduse.

Mul on Tartu Ülikoolis üks hea bioloogist kolleeg, kes on ateist. Käime kord aastas koos lõunat söömas ja maailma asju arutamas. Kord poetasin vestluses, et lapsed on Jumala kingitus. Tema küsis vastu, et kas Sina, Tõnu, siis ei tea, kust ja kuidas lapsed tulevad. Ja ongi ühe jaoks vaid bioloogiline fakt, teise jaoks Jumala kingitus.

Teiseks eeldab Jeesuse antud vee vastuvõtmine tänulikkust. Tänulikkust on defineeritud kui kingituse vastu võtmisega kaasnevat tunnet. Kaasajal on psühholoogid püüdnud kirjeldada psüühiliselt tervet, elu ja iseendaga hakkama saavat inimest. Selgub, et eluterve inimese üheks tunnuseks on tänulikkus. Me võime ajalikku klammerdudes Jumala kingitust mitte märgata, olla tänamatud. Tänamatu elab võrratult kitsamas maailmas kui tänulik.

Kolmandaks tähendab Jeesuse antav midagi püsivat. Kui tavalise vee jooja tunneb peatselt taas janu, siis Jeesuselt saaja ei janune enam iialgi. Kuidas nii saab? Küsimus pole mitte vees, vaid vee andjas. Inimesed, kes on Jeesuse vastu võtnud päästjana, kes saavad temalt kingitusi, kes tunnevad teda, on vaimselt ja vaimulikult rahuldatud. See rahulolu ulatub igavikku. Nagu ütleb Piibli kuldsalm Joh 3,16 Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.

Neljandaks on vaimuliku vee joomine uskliku inimese loomulik olemise viis. Vanas Testamendis ütleb laulik Ps 42, 2 Otsekui hirv igatseb veeojade järele, nõnda igatseb mu hing sinu juurde, Jumal! Hirve janu on loomulik vajadus. Imetajad on nõnda tehtud, et me vajame juua. See ei ole kapriis või erivajadus. See on olemise viis. Hirve janu saab kustutada vaid puhas vesi. Inimese janu Jumala järele saab kustutada vaid Jumal ise.

Küsisin ühel tuttavalt füsioloogilt, et kui jooks COCAt vm, mis siis saab? Tema ütles, et loeb ikkagi vesi, kõik muu näiteks suhkur, vaid koormab organismi.

Vee küsimus on viimsena elu ja surma küsimus. Kui juua ei saa, siis organism sureb. Inimese organismis on 60% vett. Osa sellest meie rakkudes ja osa ümber rakkude. Meie rakud elavad vedelikus. Inimese veevajadus joogina 1,5 liitrit, toiduga 1 liitrit. Joomata peab inimene vastu 3-4 päeva. Järgneb surm, sest organism ei saa enam normaalselt toimida.

Seega tuletab loetud kirjasõna meile meelde, et Jeesus annab eluandvat vett. Selles on midagi püsiväärtuslikku, mida me võime kogeda nii hetkes, täna siin ja praegu, kui ka igavikus.

Head janu kustutamist.

Aamen

Tartu Jaani Kirikus

Tõnu Lehtsaar

Religiooni- ja suhtlemispsühholoog

15.01.2023