Jutlus Js 29:13-16; TÜ Uue Testamendi lektor Ain Riistan; 17.03.2024

Js 29:

 Ja Issand ütleb: Kuna see rahvas ligineb mulle suuga ja austab mind huultega, aga ta süda on minust kaugel ja nende kartus minu ees on ainult päritud inimlik käsk,
 siis vaata, ma teen sellele rahvale veel imet – imelikul ja kummalisel viisil: tema tarkade tarkus kaob ja tema arukate arukus peidetakse.
 Häda neile, kes oma nõu Issanda eest sügavale ära peidavad, kelle teod sünnivad pimedas ja kes ütlevad: „Kes meid näeb? Kes meid tunneb?”
 Oh teie põikpäisust! Kas peetakse savi võrdseks potissepaga, kas ütleb töö oma tegijale: „Tema ei ole mind teinud!” või ütleb kuju oma voolijale: „Tema ei oska midagi!”?

Piibli sõnum Jumalast on kahetine: Jumal on samaaegselt nii päästja kui kohtumõistja Need kaks ei ole teineteisest sõltumatud asjad, vaid nad kuuluvad kokku nagu ühe mündi kaks poolt, kiri ja kull. Kui natuke kujunditega mängida, siis ütleksin, et kiri on pääste ja kull on kohus. Tänase jutluse aluseks olev tekst lähtub selgesti selle mündi kulli-küljelt. Prohvet heidab Jumala nimel oma rahvale ette, et nad on Jumalast taganenud ja kuulutab karistust.

Piibliajaloolased on pakkunud, et Jesaja kutsumine toimus umbes aastal 740 e.m.a. Võib arvata, et käesolev sõnum pärineb natuke hilisemast ajast. Umbes aastal 734, kui Juudamaa kuningaks oli Ahas, piirasid Jeruusalemma Iisraeli kuningas Pekah ja Süüria kuningas Retsin, seda siiski ilma eduta. Kuna Js 29 algab ennustusega sellest, et Jeruusalemm piiratakse vaenlaste poolt ümber, siis võib arvata, et meie loetu pärineb ajast millalgi enne seda. Nii nagu igas kohases jutluses tõstatub ka siin küsimus, kuidas peaksime seda iidset sõnumit mõistma meie täna – meid lahutab ju Jesaja sõnumi esmaütlemisest umbes 2750 aastat. Millised on prohvetisõnumi ajatud aspektid, mis kestavad üle aja ja ruumi ja kultuuride erinevuse? Ehk teisisõnu on meie ees on küsimus sildade ehitamisest. Sillad, kui kasutada taas piltlikku võrdlust, võivad olla konstrueeritud erinevalt. Üle Emajõe viis kunagi Tartus kivisild ja nüüd on selle asemel kaarsild. Kumba ilusamaks pidada, on maitseasi. Näiteks minule meie tänane kaarsild oma lihtsa graatsilise elegantsiga meeldib isegi rohkem, kui kõik see, mis on teada kunagisest kivisillast. Te ei pea minuga nõustuma – ilu on vaataja silmades, ent peamine on see, et mõlemad sillad on täitnud oma otstarvet. Meie tänase teksti üle arutledes tahangi siinkohal ehitada kaks silda. Need ei vastandu teineteisele vaid pigem täiendavad üksteist.

Esimene sild on kultuuriteaduslik, kultuuriuniversaale otsiv. Järgnevas selgub, mida ma sellega mõtlen. Jesaja prohvetikuulutuse vahetu ajalooline kontekst oli lähenev kriis, mida prohvet ette nägi ja mille eest ta hoiatas. Selle kohtukuulutuse taustaks oli tema toetumine usulistele kultuurinormidele. Sõna „kultuurinormid“ on küllalt avar mõiste. Kõige laiemas tähenduses kirjeldame sellega arusaamade, hoiakute ja käitumise mustreid, mida ühes kultuuris oluliseks peetakse ja mis peavad tagama ühiskonna sidususe ja võimalikult sujuva toimimise. Igas kultuuris, kuitahes erinevad nad üksteisest ei oleks, on nad olemas. Nt kaaslase tagant varastamise taunimine on üsna universaalne nähtus. Sellega kaasneb tihti aga ka üks täiendav aspekt – kultuurinormid on seotud identiteediga. Nad loovad ühe kultuuri identiteeti ja hoiavad seda koos. Selles plaanis on tegu eelkõige rõhutatult väärtushoiakute ja -praktikate küsimusega. Toon meile kõigile küllap lihtsa ja arusaadava näite. Laulupidude traditsioon on miski, mis ühendab kõiki eestlasi ja liidab meid kokku. Küllap oleks eesti kultuur mõeldav ka ilma laulupidudeta – paljudel teisel rahvastel midagi sellist ei ole – ent kuna see traditsioon on juba tekkinud, siis on laulupidude pidamine saanud Eesti jaoks oluliseks kultuurinormiks. Ja mis veel: nõukogude okupatsiooni ajal kujunesid laulupeod Eesti ja eestluse identiteedi kinnitamise ülitähtsaks instrumendiks. Teistel rahvastel on jälle omad, teistsugused identiteeti loovad ja kinnitavad kultuurinormid.

Mis toobki meid usuliste kultuurinormide teema juurde. Meie tänase teema seisukohalt on kõige otsesem näide juutlus. Suurema osa viimasest kahest tuhandest aastast on juudid elanud vähemusrahvusena hajutatult maailma eri paigus. Nad on aja jooksul rääkinud erinevaid keeli, neid on ikka ja jälle survestatud, ent juudid kui rahvas ja judaism kui religioon on säilinud. Või täpsemini juudid on säilinud tänu judaismile. Judaismi keskmes on Toora, meie mõistes viis Moosese raamatut. Toora ei ole ainult tekst, selle järgimine on loonud ja alal hoidnud juutide kui rahva identiteeti. Võib üsna julgesti öelda, et ilma Toorata ei oleks meil täna judaismi ega ilmselt üsna ammu ka juute. Mis meie teema jaoks veel olulisem – Toora ja koos sellega käiva Heebrea Piibli ehk kristlikus mõttes Vana Testamendi kujunemise lugu ulatub ajas palju kaugemale tagasi kui judaism sellisena nagu me seda täna tunneme. See ajalugu on üpris keerukas ja kuna mina ei ole vanatestamentlane, siis selle detailidesse ma siin ei süüvi. Vahest ainult niipalju, et Toora sai oma praeguse kuju sajandeid pärast Jesaja kuulutust. Samas on põnev ja mõtlemapanev, et Tooras väljendatud arusaam Jumalast ja sellest, mida Jumal inimestelt ootab, on laias laastus esindatud kõigis Vana Testamendi tekstides, ükskõik mis ajast nad siis esialgselt ei pärine.

Kõige tähtsam on siin see: meile täna harjumuspäraseks saanud lõhet usulise ja ilmaliku vahel ei eksisteeri. Kümne käsu käsud „Mina olen Issand sinu Jumal, kes sind tõi välja Egiptusemaalt, orjusekojast. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval“ ja „Sa pead oma isa ja ema austama, et su elupäevi pikendataks sellel maal, mille Issand, su Jumal sulle annab“ ning „Sa ei tohi varastada“ – need kõik on üks kombo. Usulised normid ja korrakohase ühiskondliku sotsiaalse käitumise normid kuuluvad kokku. Samas on siin aga siiski hierarhia: meie tänapäevases mõistes usulised normid prevaleerivad nö „ilmalike“ normide üle. Teisisõnu: „ilmalike“ normide rikkumine, nt varastamine, on ühtlasi ka usuliste normide rikkumine. Ja vastupidi: ehkki sa võid olla aus inimene ning varastamisest hoiduda, ent hülgad seejuures oma Jumala, siis ei ole su aususest miskit kasu. Tulgem tagasi Jesaja juurde:

 Ja Issand ütleb: Kuna see rahvas ligineb mulle suuga ja austab mind huultega, aga ta süda on minust kaugel ja nende kartus minu ees on ainult päritud inimlik käsk,
 siis vaata, ma teen sellele rahvale veel imet – imelikul ja kummalisel viisil: tema tarkade tarkus kaob ja tema arukate arukus peidetakse.

Põhjus on lihtne: just usulised normid on need, mis loovad rahva identiteedi ja hoiavad seda koos. Just siia sobitub arusaam Jumalast kui päästjast ja samaaegselt ka kohtumõistjast. Selline usuliste normide kultuurimuster toob kaasa ka asjaolu, et just situatsioonides, kus tajutakse, et rahvast ühendav usuline identiteet on hägustumas, ilmuvad välja inimesed, kes kutsuvad rahvast tagasi oma usunormide aluste juurde. Kuna usuline ja nö „ilmalik“ on seejuures lahutamatud, siis lahendatakse ka argimaailma probleemid samas võtmes: kui meil läheb sandisti, siis järelikult oleme me kuidagi Jumalat vihastanud. Vana Testamendi ajalooraamatute osas räägitakse nn deuteronomistlikust ajaloost. Kui võtta 5Ms ning kõik sellele järgnevad tekstid kuni 2Kn lõpuni (Rt välja arvatult), siis järgivad kõik need teosed sarnast skeemi: kui Iisrael täidab Jumala tahet ja austab Jumalat, siis Jumal õnnistab ja inimeste elu läheb hästi. Kui neil on aga kaua aega hästi läinud, siis kipuvad nad Jumala ära unustama, langevad ebajumalateenistusse jne. Siis laseb Jumal nende peale tulla mitmesugustel hädadel, kuniks nad jälle pöörduvad ning Jumal saadab neile abi. Kohtumõistjate raamat on kõige otsesem näide, aga teised tekstid järgivad sama malli. Samasuguse mõtteskeemi raames astuvad üles ka prohvetid, sh Jesaja koos meie täna etteloetud kohtukuulutusega.

Nõndapsi. Lubasin ehitada silla tänapäeva. Sellega on lood natuke problemaatilised, eriti õhtumaise kultuuri osas. Valgustusajast järkjärguliselt väljakujunenud kultuurimallid põlistavavad usulise ja ilmaliku sfääri eraldatuse ja see tähendab, et tänaseks ei ole rahvusriikide identiteeti-loovad normid enam usulised. Eesti puhul ma laulupidusid juba nimetasin, kindlasti on siin loetelus ka meie põhiseaduse preambul ning hetkel väga aktuaalse teemana eestikeelsele õppele üleminek. Sest meie jaoks on just eesti keel kõige suurem identiteeti loov kultuurinorm.

Samas ei ole meie maailmast tegelikult kuhugi kadunud ka usulistel kultuurinormidel põhinevad ühiskonnad, olgu selleks siis islamimaailmailmast pärinevad näited erinevatest islamifundamentalismi väljendusvormidest nagu riiklikul tasandil Iraan või terrorirühmitustest Al Qaeda ja Isis. Kõik need taotlevad meie mõistes nö argise elu allutamist usulistele reeglitele. Kristlikus maailmas ei saa me täna üle ega ümber Venemaast, kus Vene õigeusu kirik on kuulutanud end Vene identiteedi kaitsjaks ja hoidjaks vastandudes nn „traditsiooniliste väärtuste“ hoidjana lääne kultuurile ja õigustades Putini agressiooni Ukrainas. Ka Eesti puhul on usulisi kultuurinorme rõhutavad kogukonnad täiesti olemas, ehkki laiemal ühiskondlikul foonil saame me rääkida vaid subkultuuridest. Eesti kirikud on üsna heaks näiteks. EKN-i pikaaegne võitlus kooseluseaduse vastu ja nüüdne abieluvõrdsuse seaduse vastustamine väljendavad väga selgelt suutmatust leppida muutustega ühiskonnas, mis paljude jaoks eemaldub üha enam omaaegsetest usunormidest, mida kirik peaks dikteerima ja millele ühiskond peaks alluma. Valitsev hoiak on täna selline, et kui meil pole jõudu muuta ühiskonda (ehkki me tahaksime), siis kindlustame oma usulisi identiteedipiire vähemalt sellega, et me isekeskis hoiame „puhtust“ ja ei lase patusel maailmal kogudusse tungida.

Nii. Olen nüüd ehitanud Jesaja juurest kultuuriteadusliku analüüsi silla, mille tulemused, nagu te võite aimata, ei ole just eriti meeldivad neile kristlastele meie seast, kes väärtustavad Eesti sekulaarse ühiskonna isikuvabadusi. Püüan  visandada ka teise silla, ent kuna ma olen juba pikalt rääkinud, saab see natuke põgusamalt esitatud. See sild on teoloogiline ja selle üle võime ka kohvilauas pärast pikemalt arutada.

Kõige peamine sillatala on lihtne: ehkki Jumal on kohtumõistja, on ta ka päästja. Iisraeli puhul saabki kõik alguse sellest, et Jumal on päästja. Kordan juba kõlanud esimest käsku: „Mina olen Issand sinu Jumal, kes sind tõi välja Egiptusemaalt, orjusekojast.“ Iisraeli usukogukond saab alguse päästest.  Pääste on fundamentaalsem kui kohus. Me oleme kirikuaastas praegu kannatusajas. Ent järgmisel nädalal pühitsetavale Suurele Reedele (olgu siis ristikäiguga või ilma) järgneb Ülestõusmispüha. See tähendab, et kristlastena elame me maailmas, kus lunastus on võimalik. See ei ole Jumala karmide kohtuotsuse armutu maailm, vaid paik, kus kogu kõiksus on struktureeritud nõnda, et ükskõik kui suured oleksid uskliku läbikukkumised tema isiklikus elus, siis ikka esitatakse talle võimalus ja kutse uuesti alustamiseks. Täiesti omal moel ja omas ajastus väljendab sedasama ideed ka Jesaja. Meie jutluse aluseks olev tekst ei lõpe etteloetuga, vaid sellele on ka järg. Mille ettelugemisega ongi siinkohal sobilik lõpetada:

Js 29:

 Eks ole ju veel ainult pisut aega, kuni Liibanon muutub viljapuuaiaks ja viljapuuaeda hakatakse pidama metsaks?
 Sel päeval kuulevad kurdid kirja sõnu ja pimedate silmad näevad pilkasest pimedusest.
 Siis tunnevad alandlikud aina rõõmu Issandas ja kõige vaesemad inimesed hõiskavad Iisraeli Pühas.
 Sest vägivaldsele tuleb lõpp ja pilkaja saab otsa, ja hävitatakse kõik, kes kavatsevad kurja,
 kes teevad sõnaga inimese süüdlaseks, kes seavad püünise kohtumõistjale väravas ja tõrjuvad õige põhjuseta kõrvale.
 Seepärast ütleb Issand, kes lunastas Aabrahami, Jaakobi soole nõnda: Jaakob ei jää nüüd enam häbisse ja ta pale ei kahvata enam.
 Vaid kui ta näeb oma lapsi, mu kätetööd, enese keskel, siis nad pühitsevad minu nime ja peavad pühaks Jaakobi Püha ning kardavad Iisraeli Jumalat.
 Ja need, kes olid eksivaimus, tulevad mõistusele ja nurisejad võtavad õpetust.