38 Aga kui nad teed käisid, astus Jeesus sisse ühte külla. Keegi naine, Marta nimi, võttis ta vastu.
39 Ja sel naisel oli õde, keda hüüti Maarjaks. Maarja istus maha Issanda jalgade juurde ja kuulas tema kõnet.
40 Marta aga oli ametis mitmesuguste toimetustega. Ja ta tuli Jeesuse juurde ning ütles: „Issand, kas sa ei hooli sellest, et mu õde jättis mu üksinda toimetama? Ütle talle nüüd, et ta tuleks mulle appi!”
41 Aga Issand vastas talle: „Marta, Marta, sa muretsed ja vaevad ennast paljude asjadega,
42 aga tarvis on vaid üht. Maarja on ju valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära.”
Aamen.
Kirikukalendri järgi on tänase päeva teemaks Jumala hoolitsus. Juhtlausena antakse meile 1Pt kirja salm 5:7, mis ütleb: heitke kõik oma mure Tema peale, sest Tema peab hoolt teie eest. Päeva palveks on: Issand Jumal, Sina näed, kui paljude asjade pärast me muretseme. Ava meie süda Sind kuulama ja lase meil leida see hea osa, mida meilt ära ei võeta. Seda palume Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.
Marta ja Maarja lugu kõnetab neid teemasid meie tegusa ja tulemustele orienteeritud maailma seisukohalt omajagu kummalisel viisil. Meil on siin kaks noort daami, keda mõlemat Jeesus Jh 11 järgi armastab ning kellest Maarja Jh 12 järgi Jeesust tema raskel tunnil salvib. Marta paistab olevat korralik ja hoolas võõrustaja, teeb kõike, mida ühelt healt perenaiselt võib oodata. Maarja on aga boheemist unistaja, kes jätab asjatoimetused unarusse ja kuulab põleval pilgul Jeesust. Kuna Ülikooli-Jaani koguduse külalisjutluste sarja aasta esimene jutlus markeerib ka uue õppeaasta algust ülikoolis, siis võiks mõelda ka nii, et Marta on korralik ja hoolas tudeng või teadlane, kellel on alati kõik koduülesanded tehtud ning kes sooritab uurimistööd by the book. Maarja oleks siis tuisupeast unistaja hullude ja teostamatute ideedega, kes ajab õppejõududel juuksed peas püsti, ent kellest lõpuks saab vastu ootusi nobelist.
Asjaolu, et Jeesus eelistab tuisupeast Maarjat, ei peaks tulema üllatusena. Sest omavahel öeldes on ka Jeesus paras boheem ja nihilist, lubamata oma kutsutud jüngritel isegi lahkunud lähedasi korrakohaselt maha matta ning lubades pojad nende isade ja tütred nende emade vastu üles ässitada. Nii ju ei saa, mingi kord peab ikkagi ka olema ja vanemaid peab austama! Ning ometi…
… Kipub elus tõepoolest sageli olema nii, et jackpot saab osaks inimesele, kes meie korralik-olemise kaanonite järgi – olgu siis elus või teaduses – seda üldsegi ei vääri. Nagu on oma kuulsas raamatus „Meetodi vastu“ säravalt näidanud Paul Feyerabend – kui teadus areneks nii, nagu metodoloogilised eeskirjad ette näevad, siis ei oleks me geotsentriliselt maailmakäsitluselt kunagi heliotsentrilisele üle läinud. Sel lihtsal põhjusel, et tollal tuntud faktid toetasid ühemõtteliselt geotsentrilist pilti. Kui vaadata suuri ja olulisi pöördeid teaduse arengus, siis kahjuks või õnneks kehtib vahel tõepoolest lause – kui faktid ei toeta teooriat, siis seda halvem faktidele. Mis on teadusfilosoofia vaatepunktist muidugi õudusunenägu, sest see tähendab, et asju korralikult ja by the book tehes oled sa küll korralik töömesilane ja saad tõenäoliselt rahus pensioneerumiseni väärika ülikooliliikmena tiksuda. Aga Nobelit sa nii ei võida ja ajalukku ei lähe. Teiste sõnadega, teaduse ajalukku lähevad Maarjad, mitte Martad – nii ebaõiglane, kui see ka ei tundu.
Veelgi hullem on see, et sama võib kehtida Jumala riiki pääsemise kohta. Ütleb ju ka luterlik õigeksmõistuõpetus, et inimene mõistetakse õigeks Jumala armust usu läbi Jeesusesse Kristusesse. Kuna ka usk on Jumala vabatahtlik and, mida nt häid tegusid tehes välja teenida ei saa, siis on inimese enese võimalused oma hingeõnnistuse heaks midagi teadlikult ära teha pehmelt öeldes piiratud. Kui nii, siis võib koos Kogujaga tõepoolest jõuda järeldusele, et pole mõtet tõmmelda – parem lüüa end lille ja minna Pirogovi platsile pillerkaaritama. Sest milleks vaevata end tühja töö ja vaimunärimisega, kui ongi nii, et kes lisab teadmisi, lisab ka meelehärmi?
Lõpuni ausaks jäädes tuleb siiski möönda, et Jeesus ei propageeri õigust Maarjale jättes hedonismi. Asi on muus. Budismis on olemas väga tabav sentents, et tihti on just otsimine see, mis takistab meid leidmast. Kes otsib paaniliselt Jumala rahu, ei saa seda leida just sellepärast, et ta seda otsib. Meenutagem, et tänaseks päevateemaks on muretsemine. Marta ja Maarja lugu saab mõista ka nii, et see räägib sellest, kuidas meie kõigi päevi täitev muretsemine segab tõeliselt oluliste asjade märkamist ja taipamist. Teaduse puhul – see, kes hoiab eksimishirmus kramplikult kinni väljakujunenud kaanonitest, teeb and tahtmatult pimedaks asjade ja nähtuste suhtes, mille jaoks need kaanonid ei sobi. Oma võrratus raamatus „Must luik“ osutab Nicholas Taleb, et ehkki teadus saab üsna hästi hakkama reeglipäraste ja ennustatavate nähtustega, on see sama hästi kui pime harvaesinevate, reeglipäratute, ent otsustava tähtsusega nähtuste suhtes, mis ühe ropsuga kõike muudavad. Näiteks laseme me end petta kalduvusest, mida Taleb nimetab narratiivseks eksituseks. Meil on kaasasündinud vajadus asjadele mõtet andvate lugude järgi. Kuni selleni, et Alpides eksinud olles tundub meile julgem lähtuda Püreneede kaardist kui üldse mitte millestki. Sest see on vähemalt midagigi!
See kalduvus tuleb väga selgelt esile surmalähedaste kogemuste uurimises. Tegemist on neuroteaduste, psühholoogia ja religiooniuuringute piirialal paikneva valdkonnaga, mille tõsisemale käsitlemisele pani ca 50 aastat tagasi alguse Raymond Moody oma teedrajava raamatuga „Elu pärast elu“. Olles selle teemaga nüüdseks juba mõnda aega tegelnud, julgen väita, et uurijad on jõudnud teatavasse intellektuaalsesse patiseisu. Üheltpoolt ütleb tänane neuroteaduslik kaanon, et teadvus on ajufunktsioon, mis toetub ulatuslike neuraalsete võrgustike täpselt koordineeritud koostoimlemisele ning mis aju surres lakkab. Teisalt on meil tuhandeid hästitõendatud kogemuslugusid, mille puhul on selge, et asjaosalise isiku ajutegevus oli kas lakanud või väga tugevalt häiritud, ent ometi elati läbi sügavalt tähenduslikke, värvikaid ja elumuutvaid teadlikke kogemusi.
Tavapärane taktika selle vastuoluga toime tulekul on väita, et tegelikult aju nende kogemuste kestel siiski toimis. Et surmalähikogemused leiavad aset kas vahetult enne teadvusekaotuse saabumist või siis teadvuse taastumisel. Seejuures on tähelepanu äratav, et teooriakatked, mille abil surmalähikogemustega seonduvaid elamusi seletatakse, on äravahetamiseni sarnased müstiliste kogemuste neuropsühholoogias kohatavatega ja enamasti küllaltki robustsed. Ka saab valdavat enamikku neist üsna lihtsasti kummutada sellesama neuroteaduste pealiini argumentidega. Ometi keerlevad need erialakirjanduses peaaegu muutumatult ja tuima järjekindlusega juba 50 aastat. Rääkimatagi sellest, et seesugustes pornomaterialistlikes selgitustes ignoreeritakse süstemaatiliselt asjaolu, et surmalähedaste episoodide kogejad asetavad toimunu justnimelt sellesse ajaaknasse, kus nad meditsiinilises mõttes ei saanud teadvusel olla – miks hoitakse neist ilmselgelt ebaadekvaatsetest teooriatest kinni?
Vastus on tegelikult lihtne. Selle tunnistamine, et teadvus võiks olla enamat kui lihtsalt ajufunktsioon, oleks kohutavalt ebamugav ja tooks kaasa suure hulga jama – ohust oma teadlaserenomeed kaotada rääkimata. Nii olemegi olukorras, kus meil on olemas arvestatav hulk andmestikku, mille põhjal järeldada teadvuse jätkuvust teispoole ajufunktsioone, aga me ei tee selle materjaliga midagi. Sellest julgevad lahtisema tekstiga rääkida ainult vanemad uurijad, kelle teadlaserenomee on nii kindel, et nad ebamugavustest ei hooli ning kellele tõde on olulisem kui mängureeglid. Olukorras, kus ollakse Alpides eksinud, on ohutum ja mõistlikum lähtuda oma kainest mõistusest kui Püreneede (või, veel hullem, ookeanihoovuste) kaardist. Vähimalt peaksime tõsiselt kuulama Sir William Jamesi, kes oma kuulsas raamatus „Usulise kogemuse mitmekesisus“ ütleb – uurijatena me võime ju arvata mida iganes, aga me peame võtma inimeste religioosseid kogemusi tõsiselt. Surmalähikogemuste uurimisel on ainus olemasolev empiiriline andmestik vahetud, esimeses isikus kogemuslood. Üks enimlevinud elemente neis on teadvuse lahknemine füüsilisest kehast. Kui see ei sobi meile armsakssaanud ideega, et teadvus on üksnes ajufunktsioon, siis hea empiirilise teaduse tava eeldaks teooria kriitilist läbivaatamist, mitte andmestiku eiramist status quo säilitamise eesmärgil. Olgugi see ebamugav.
Miks ma seda räägin? Väga lihtsal põhjusel. See puutub otseselt Marta ja Maarja loosse ning tänasesse päevateemasse – muretsemisse ja oma koorma usaldamisse Jumala kanda. Nimelt – kui süveneda surmalähedaste kogemuste kirjeldustesse ja püüda neist leida ühisosa, siis kõige silmatorkavam sarnasus on kogemus kõikehõlmavast armastusest. Sõltuvalt oma kultuuritaustast kasutavad inimesed sellest rääkimiseks erinevaid kujundeid, kuid ikka ja jälle kordub järgmine muster: olukorras, kus ajutegevus on kas lakanud või tugevalt häirunud, tuntakse oma teadvust kehast lahknemas. Kirjeldatakse, kuidas selles seisundis kaovad kõik mured, isegi mure oma lähedaste pärast, mis meie päevi muidu tihedalt täidab. Tuntakse enneolematut rahu ja kõikehõlmavat armastuse ja vastuvõetud-oleku tunnet. Sageli öeldakse, et see on (tagasi) jõudmine oma päriskoju. Kohatakse lähedasi, kes juba sealpool. Ja mis võib-olla olulisim – neid elamusi kirjeldatakse selgemate ja reaalsematena kui tavateadvuse seisundit. See päristisuse-tunne ei kao ka aastaid hiljem ja inimesed on veendunud, et kohatud tegelikkus on rohkem „päris“ kui tavaelu.
Aga mis siis, kui on nii, et meie katsed teadvuse olemust puhtmaterialistlikult selgitada sarnanevad olukorrale, kus antiigihuviline on tulnud kauplusse, jäädes üksisilmi piidlema riiulil seisvat kaunist hiina serviisi, uudistades selle detaile ja mitte märgates peaaegu kogu ruumi täitvat roosat elevanti, kes püüab hiirvaikselt paigal püsida, et mitte portselani ära lõhkuda? Loomulikult ei eita keegi, et ajul on meie bioloogilises elus täita oluline roll. Kui mõelda kasvõi sellele, kui palju aega nõuab vastsündinud lapselt oma keha kontrollima, käima ja rääkima õppimine, siis on selge et aju moodustab teadvuse ja keha vahel olulise ühenduslüli. Aga kas ei või olla, et seda ühenduslüli teadvusega samastades paneme endale pähe silmaklapid, mis võimaldavad küll hästi hinnata hiina serviisi detaile, ent varjavad meie eest roosa elevandi toas?
Mida enam ma asjassepuutuvasse andmestikku süvenen, seda enam mulle näib, et just nii ongi. Üks surmalähikogemuste tuntumaid tänapäevaseid uurijaid, Jeffrey Long, on öelnud, et kui ta sai lõpuks aru, et vähemalt osadel juhtudel ei saanud tema uuritavad oma kogemuse ajal meditsiiniliselt teadvusel olla, siis ei vaadanud ta enam kunagi tagasi. Mullegi tundub, et kui jätta teaduslikus mõttes ebavajalikud naturalistlikud eeldused kõrvale, siis hakkab valdav enamik surmalähikogemuste seletusteooriaid koomilise ja absurdsena näima. Näitena – surmalähikogemustega kaasnevat kehast eraldumise tunnet on püütud selgitada ketamiini mõjuga ajule. On nimelt teada, et ketamiini üks mõjusid on kehataju teisenemine. Aga – ja see on oluline – mis mõtet on rääkida ketamiini mõjust teadvusele, kui inimene on huvipakkuval ajal ajusurmas (st, mõõdetav ajuaktiivsus puudub)?
Ja nüüd siis see, mida saab öelda kirikus, aga mitte tingimata riiklikult rahastatud ülikoolis. Mis siis, kui see kõikehõlmav armastus, mida surmalähikogemustega seoses kirjeldatakse, ongi elu sügavam olemus? Armastus mitte lihtsalt tunde või õhkamisena, vaid kõike elusat toitva ja kooshoidva jumaliku loodusjõuna, mis võib teha surnuid elavaks ja mille puudumine võib inimese suretada ka siis, kui ta füüsiliselt edasi elab? Mis siis, kui see ongi see hea osa, mida Marta oma askeldamises ei märganud, ent mille Maarja ära tundis? Mis siis, kui lause „Jumal on armastus“ on sõnasõnalt tõsi – nagu seda näib osutavat ka uuem neuropsühholoogia? Mis siis, kui kehast lahknemisega kaasnev muredest vabanemise tunne ongi vastuvõtmine Jumala rahusse? Ja mis siis, kui selgub tõepoolest, et surm ei ole kõige lõpp?
Ma jätan need küsimused õhku. Keda need teemad huvitavad, siis soovitan väga lugeda juba mainitud Jeffrey Longi eesti keeldegi tõlgitud teemakäsitlusi. Niipalju julgen aga siiski väita, et teadvuse olemuse küsimus ei ole kaugeltki lahendatud ja meil on tõepoolest lootust. Piisavalt, et panna oma igapäevased muretsemised teise valgusse ning olla veidi rohkem isepäise tuulepea Maarja moodi.
Lõpetan Pauluse kuulsate sõnadega 1Kr 13:
8 Armastus ei hääbu kunagi. Olgu ennustused – need kõrvaldatakse, olgu keeled – need vaibuvad, olgu tunnetus – see lõpeb ära.
9 Sest poolikult me tunnetame ja poolikult me ennustame,
10 aga kui tuleb täielik, siis kõrvaldatakse poolik.
11 Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, mõtlesin nagu väeti laps, arutlesin nagu väeti laps. Aga kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed.
12 Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud.
13 Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.
Aamen.