33 Kui puu on hea, siis on ta viligi hea, või kui puu on halb, siis on ta viligi halb; sest puud tuntakse tema viljast.
34 Teie rästikute sugu, kuidas te võiksitegi rääkida head, kui te olete kurjad? Sest suu räägib sellest, millest süda on tulvil.
35 Hea inimene võtab heast varamust head ja kuri inimene võtab kurjast varamust kurja.
36 Aga ma ütlen teile, et inimesed peavad kohtupäeval aru andma igast tühjast sõnast, mis nad on rääkinud,
37 sest su sõnadest mõistetakse sind õigeks ja su sõnadest mõistetakse sind süüdi.”
Aamen
Head puud tuntakse heast viljast. Tundub lihtne ja ühene, aga kas tegelikult ikka on Näiteks kui sulle tomatid ei maitse, kas sa oled pädev otsustama, milline tomat ikkagi on hea. Või kas headus on määratud üksnes kasulikkusega? Et apelsin on kasulik ja seega hea, aga punane kärbseseen on mürgine ja seega halb. Ometi on mõlemad olulised osad elurikkuse terviksüsteemis.
Mis kontekstis need sõnad on öeldud? Küsimus on parajasti, kes on Jeesuse saatnud – ega ometi mitte Peltsebul? Kes on see Peltsebul? Tegu oli ühe vilistide jumalusega, kes heebrealaste jaoks oli saanud deemoni kujundiks. Nimi tähendab kärbeste jumalat ja meil ilmselt seostub kohe kuulsa kirjandusteosega. Kärbeste valitseja ehk kärbeste Baal. Muide, vikipeedia andmetel olla seda kasutatud ka liigsöömise deemoni nimena, nii et siit saaks huvitavaid järeldusi teha. Aga lõplikult on küsimus Jeesuse meelevallast. Mille järgi otsustada, kelle nimel ja kelle toel ta oma tegusid teeb? Selle peale vastab Jeesus, et otsustage tulemuste järgi, kelle nimel.
Meie ühiskonnas hakanud levima uus väljend – tühistamiskultuur. Kõneldakse sellest, et mingid inimesed otsekui lastakse veega alla nende mingite tegude pärast nägemata seda kõike head, mida nad varem on teinud. See on ääretult keeruline teema. Vahel on see viimane piisk karikas, mis otsustab. Vahel on see üks ootamatu tegu, mis muudab otsekui inimese loomust. Aga alati on tegu väärtuskonfliktiga. Kus inimese teod lähevad risti vastu kas siis teise inimese või ühiskondliku normiga nii tugevalt, et enam ühes ruumis koos olla ei saa. On alati neid, kes leiavad, et säärane hinnang on ebaproportsionaalset suur ja on neid, kelle jaoks see on liiga väike. Küsimus on alati ka kahjude hindamises ning kes on see, kes hindab.
Tänase pühapäeva teemaks on aga hoopis Jeesus, meie aitaja. Kuidas see antud tekstiga kokku kõlab? Tundub rohkem ju nagu kohtumõistmise küsimus. Tulen selle küsimuse juurde tagasi, aga lubage mulle enne veel üks mõttekäik.
Inimene on inglise keeles Human being ehk olev inimene, inimolend selle sõna kõige otsesemas mõttes. Palju on kõneldud sellest, et sageli oleme me pigem Human doing – tegev inimene. Internet on täis õpetussõnu, kuidas saada tagasi tegevinimesest olevinimeseks. Kohati tekib küsimus, kas see pole jälle kaalu teisele poole kreeni ajamine – kui me mitte keegi mitte midagi ei tee, vaid lihtsalt oleme, siis oleks vist küll kodanikupalka vaja. Aga ometi on siin üks oluline iva ja see on küsimus väärtustamises. Mida me inimese juures väärtustame? Kas seda, kes ta on või seda, mida ta teeb? Ega alati ei olegi lihtne vahet teha. Visates head nalja, kas mulle siis meeldib, et nali oli hea või et inimene on hea huumorisoonega. Küllap ikka mõlemat.
Jan Kaus kõneles prügiteemalise metsaülikooli avaloengus aga hoopis kolmandast kontseptsioonist ja selleks on Human becoming. Saav inimene või nii nagu tema seda nimetas inimsaamine. Ta baseerus oma mõttekäigu filosoof Armen Avanessianile, kes väidab, et iga kord kui me kasutame oma mõistust, iga kord kui me sekkume oma intelligentsi, meie enesearusaamine, meie olemine, meie inimeseksolemine muutub. Kontekstiks on see, et me oleme inimestena võimelised muutuma, kohanema. Kõik uus ei ole halb. Samas mulle tundub, et kohanemine on madalama tähendusega sõna kui inimloomuse uutmine, pidevalt uuesti inimeseks saamine. Jan arendas seda mõtet edasi viisil, et igas meie elatavas sekundis on meil uus võimalus, me muudame pidevalt oma pooliklikku inimeseksolemist.
Minu meelest on see ka väga kristlik mõte. On ju ebatäiuslikkus miski, mis on pattulanguse tagajärg, nüüd näeme poolikult, siis aga palgest palgesse. Human becoming, saav inimene.
Siin ongi Jeesus, meie aitaja. Tema abi ongi meie saamises. Meie saamiseks.
Rowan Williams kõneleb oma samanimelises teoses „Being Human“ inimteadvusest kui millestki, mis on lisaks teistele omadustele koostöine. Me vahetame pidevalt informatsiooni ja muutume, mulle tundub, et siin on peidus sama mõtteloogika kui mõttes olla saav inimene. Me pidevalt muutume, saame teistsugusemaks. Meie teadvus on koostöine. Jan Kaus rääkis oma ettekandes muuhulgas kooslusviisilisest olemisest. Meie seotusest ning vajadusest üha enam avastada seda, et nii inimesed kui loodus meie ümber (ja see viimane mõte kuulub Prigoginile, mina siis sain selle küll Jani vahendusel) on oma põhiolemuselt korraga ühtne ja mitmekesine. Olles korraga ühtne ja mitmekesine, seda on nii üksikinimene kui kogu loodu. Inimene on Homo socialis, kuid seda mitte vaid teiste inimestega, vaid kogu muu looduga enda ümber, sest me kõik mõjutame üksteist ning mõjutame ka seda, kuidas me hetki tajume, mida me tunneme ning kuidas kohal oleme. Mida me väärtustame – iseendas, kaasteelistes, ühiselt kogetus.
„Sest suu räägib seda, millest süda on tulvil“ ütles Jeesus. Metsaülikoolis kõnelesime ka vaimsest prügist ning vaimse prügi taaskasutusest. Üheks näiteks oli Ugala teatri etendus „Kui sa tuled, too mul lilli“ – näidend, mis on sündinud lähisuhtevägivallast ning mis paljude hinnangul mõjub teraapia ja peeglina selleks, et liikuda tervenemise poole. Olla rohkem Human becoming, saavinimene.
Millest siis on süda tulvil? Kuidas saab Jeesus olla meie aitaja?
Nagu aru saate, olen viimastel päevadel väga palju mõelnud prügist. Üks Jan Kausi mõte oli veel, et asjade teleoloogia ongi prügi, kuid üks, mis välja tuli on ka see, et prügi on midagi isiklikku. Miks muidu on meil nt Facebookis olemas grupp „Prügi aardeks“. Mis ühele prügi, see teisele vajalik mutter suuremas pildis. Siin ehk tulebki abi mängu. Näha suuremat pilti. Näha kärbseseene rolli toiduringluses. Näha inimest olevana, tegutsevana ning saavana. Mõtestada oma elu läbi Jumala lapseks olemise staatuse, kellena me oleme koostöises osaduses kogu looduga. Siis ehk on süda tulvil heasoovlikkust, süda tulvil andestust ja lootust. Jeesuses on Jumal ilmutanud oma armastavat palet. Võtkem siis heast varamust head ning tootkem vähem nii päris kui vaimset prügi. Aamen.
Pilt: Wikipedia