Mt 14,22-33 jutlus 29.01, õp Triin Käpp

Ja Jeesus käskis sedamaid oma jüngreid paati astuda ja sõita vastaskaldale tema eele, sellal kui ta laseb rahvahulkadel minna. Kui ta siis rahvahulgad oli minema lasknud, läks ta üles mäele üksinda palvetama. Ja õhtu jõudes oli ta seal üksinda. Aga paat oli juba hulga maad kaldast eemaldunud, heitlemas lainetega, sest tuul oli vastu. Ent neljandal öövahikorral+  tuli Jeesus nende juurde järve peal kõndides. Aga Jeesust järve peal kõndimas nähes ütlesid jüngrid kohkunult: „See on tont!” ja hakkasid hirmu pärast kisendama. Aga Jeesus kõnetas neid sedamaid: „Olge julged, see olen mina, ärge kartke!” Peetrus vastas: „Issand, kui see oled sina, siis käsi mind tulla enda juurde vee peale!” Tema ütles: „Tule!” Ja Peetrus astus paadist välja ning kõndis vee peal ja tuli Jeesuse juurde. Aga tuult nähes lõi ta kartma ja hüüdis uppuma hakates: „Issand, päästa mind!” Jeesus sirutas kohe oma käe, haaras temast kinni ning ütles talle: „Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?” Ja kui nad astusid paati, rauges tuul. Paadisolijad aga kummardasid teda ja ütlesid: „Tõesti, sina oled Jumala Poeg!” Aamen

Üks ateist kukkus kord kaljult alla ja jäi oksarao külge rippuma. Ning siis palvetas – Jumal kui sa olemas oled, siis päästa mind siit. Sejärel kuulis ta häält: lase oksast lahti, ma päästan su ära; mille peale ateist vastas, ega ma mingi loll ei ole, et seda usuksin.

Kui palju me saame loota enese jõule ning kui palju vajame Jumala abi? Mitmed suured usuinimesed on öelnud ikka, et mida rohkem on mul ülesandeid ees ootamas, seda rohkem tuleb mul võtta aega ka palveks.

Vanad kreeklased uskusid, et neid, kes ise enda aitavad, neid aitab ka Pallas Athena. Nii et meie kultuuri läbib teadmine, et inimene ja Jumal tegutsevad otsekui koos.

Tänane tekst on üks armastatud lugu Peetruse inimlikust kathlevast usust ning sellest, kuidas Jeesus ulatab kahtlejale käe. See on võimas pilt – Jeesus on loodusjõudude Issand, tema ees taganeb torm, ta kõnnib vee peal. Ja ilmselt tegu ei olnud sellega, et ta teadis, kus kivid on. Peetrus kahtleb, ta ei usalda lõpuni. Jumalat ongi raske vahel päriselt lõpuni usaldada. Kas lasta oksast lahti? Kas loota, et Jumal maksab elektriarved kinni?

Erinevate inimkonda või meie riiki valitsevate ohtude korral on ju samamoodi – kas loota, et Jumal lõpetab kliimasoojenemise, Venemaa agresiivse käitumise ja paneb poliitikutele ka valimiste eel mõistuse pähe või peame ka meie ise selle heaks midagi tegema.

Niisamuti nagu siis kui inimene kõndis mööda vaesest kodutust lapsest ning palvetas Jumala poole, et Jumal, miks sa lased tal olla ja midagi ei tee, vastas Jumal palvele: ma olen juba midagi teinud, ma olen saatnud Sinu. See lugu kõnetab mind viimasel ajal üha enam ja enam, meenub mulle hetkedel kui mind kutsutakse üles andma endast teistele seda, mida mul on anda.

Jumal läkitab meid maailma seda harima ja hoidma. Jumal, kes on loodusjõudude Issand, vajab meid oma saadikutena, kaasloojatena.

Aga tänasel pühapäeval on kergelt teine rõhuasetus. Enamasti on selle sõnum just inimese vastutuse silme ette maalimine, siis täna tahaksin sellesama mõtte juures rõhutada ka Jumala rolli olulisust. Seda, et siin maa peal tegutsedes ja oma vastutust kandes, võib igaüks meist ka vahepeal ära väsida. Ja seda väsimust on ühiskonnas palju, mis eriliselt avaldab vaimse seisundi nõrgenemises. Peaasi kodulehel võib lugeda, et „Eestis on depressiooni levimus viimastel aastatel läbiviidud uuringute järgi olnud 5,6% – see tähendab, et uuringu toimumise ajal oli Eestis depressiooni käes kannatavaid inimesi ligikaudu samapalju kui on Pärnu, Viljandi ja Rakvere linnas kokku elanikke – umbes 75 000“.

Pidev abistamine, pidev endast andmine, võib muutuda nii koormavaks, et sellega kaasnevad stress ja väsimus. Sina pead pühapäeva pühitsema! See käsk on mõõtmatult suurem kui lihtsalt üleskutse puhkusele. Sina pead pühapäeva pühitsema – see viitab ka sellele, et sa pead lootma Jumalale, panema raskustes pea Jumala sülle ning paluma – ma ei jaksa enam. Jumal, ma vajan jõudu, ma vajan suunda, ma vajan rahu.

Seega järgida ka eelnevalt mainitud usukaaslaste sõnu – mida rohkem on meil tööd, seda rohkem vajame ka palvet. Vajame pühapäeva pühitsemist.

Olen korduvalt pead murdnud küsimuse üle, mis on kiriku roll tänases päevas. Mida on meil üldse pakkuda? Kui sotsiaaltöö ja hariduse jm sellisega, millega aastasadu on tegelenud kirik, tegelevad nüüd hoopis teised asutused? Küllap on üheks vastuseks pühapäeva pühitsemine. Päriselt pühitsemine. Iseendale hingepideme otsimine igavikulisest mõõtmest. Nagu Roland Karo on selle kohta öelnud – avada aken ja lasta värske õhk sisse.

Ja selleks ei pea me olema valmis usklikud, valmis jooksma tegudele palvevägi rinnus rõkkamas. Ei, see on eluviis. See on arusaamine, et meie, inimesed, olemegi piiratud ja eksklikud ja kohati jõuetud. Ja meile ei piisagi iseenese jõust. Aga see pole kunagi nii mõeldudki. Lase oksast lahti, ma kannan sind.

Ja see on ju ka miski, mis meid täna siin kokku toob, ühine pühapäeva pühitsemine, koos Jumala suunas vaatamine. Minult on palju küsitud, et miks meie oma altaril, kuigi siin on võimalik käia ümberringi, miks me palvetame seljaga koguduse poole? Aga just sellepärast, et koos alandada ennast Jumala kätte ja öelda, võta mind vastu, sellisena nagu ma olen, kasuta mind. Aga anna mulle ka jõudu selleks, mis sa mulle määranud oled. Sellele teele, kuhu sa kutsud mind käima. Ja kui ma kahtlen, siis ulata mulle käsi ja tõmba mind lainetest välja. Aamen.

Pilt: Jesus Walking on the Water, large icon – Ancient Faith Store