Palmipuudepüha Jh 12,1-8
Kuus päeva enne paasapühi tuli Jeesus Betaaniasse, kus elas Laatsarus, kelle Jeesus oli surnuist üles äratanud. 2 Nad tegid siis temale seal lõunasöögi ja Marta teenis. Laatsarus oli aga üks neist, kes koos Jeesusega lauas istusid. 3 Maarja võttis nüüd naela ehtsat, hinnalist nardisalvi+ , võidis Jeesuse jalgu ja kuivatas neid oma juustega, ning koda täitus salvi lõhnast. 4 Aga üks ta jüngritest, Juudas Iskariot, kes valmistus teda ära andma, ütles: 5 „Miks seda salvi ei ole kolmesaja teenari eest müüdud ja raha antud vaestele?” 6 Aga seda ta ei öelnud vaestest hoolimise pärast, vaid et ta oli varas; kukruhoidjana ta poetas kõrvale sissepandut. 7 Siis ütles Jeesus: „Jäta naine rahule, et ta seda hoiaks minu matmise päevaks. 8 Vaeseid on ju alati teie juures, aga mind ei ole teil alati.” Aamen
Ma ei tea, kas teil tekkis sama assotsiatsioon, aga kui mina seda teksti lugesin, siis esimene reaktsioon oli, et see on nagu retoorika eesti poliitikas, et mis te neid Ukraina sõjapõgenikke aitate kui meil kohalikud virelevad.
Mis siin loos aga siis õigupoolest juhtub. On suur rahvaste rändamine, inimesed liiguvad paasapühadeks Jeruusalemma. 6 päeva enne seda, seega tõenäoliselt eelmisel reedel, saabub Jeesus Betaaniasse, mis asub 3 km kauguse Jeruusalemmast, seega üpriski lähedal. Teised evangelistid paigutavad selle sündmuse suisa suurde nädalasse, teisipäevale. Igal juhul on kogu loo kulminatsioon omajagu lähedal.
Johannes kirjeldab seda lugu eriliselt värvikalt tuues välja erinevad karakterid moel, et seda pole võimalik jätta märkamata. Marta ja Maarja. Maarja ja Juudas. Ning tõeline ime – Laatsarus – ise kohal. Taaskord Marta teenib lauas ning Maarja on see, kes pühendab end Jeesusele. Pühendab kõiges, totaalselt. Sellele vastandab autor Juudase, kelle kohta vaid siinses tekstis viidatakse kui ebaausale kukurhoidjale. Küllap taaskord tuues sisse tugeva vastandumise. Maarja ja Juudas.
Nii Jeesus kui evangelistid sageli kõnelevad vastandites rõhutades erinevate karakterite olemust. Ja mitte ainult inimeste osas. Ka mõistulugudes on sageli oluline roll diametraalsel erisusel – virgad ja laisad neitsid, sikud ja lambad, rikas ja vaene jne. See on üks retoorika võtteid, mis aitab loo moraali välja tuua ilma seda päriselt nimetamata, kuigi siin saab Juudas ikka nii otse kui veel otse annab asju välja tuua.
Eks see kogu tänasest edasi lahtirulluv lugu ole samamoodi vastandusi täis. Hosianna vs löö ta risti. Surm vs elu. Kannatus vs rõõm. Peetrus ja Nikodeemos jne jne jne. Ja seda võib tõlgendada mitmeti: siit saab järeldada, et kõik on oodatud, täielikud vastandid on oodatud. Või siit võib ka tõlgendada, et elu ei ole sirgjooneline. Nii nagu ka surm ei ole sirgjooneline, siin on mitmeid ootamatusi ja keerdkäike.
See, kuidas me oma elu ja maailma kohta asju teada saame ja neid tunnetame, see on erinev. On teaduslik teadmine, on emotsionaalne intelligentsus, on müstika. Meile on antud erinevad meeled, millega maailma enda ümber ning enda sees tajuda. Ka tänased vastandused tulenevad ilmselt maailma erinevast tajumisest. Marta täidab kombekohast ühiskondlikku rolli samas kui Maarja on juba ka eelnevalt meile näidanud erinevat maailmatajumise ja -mõistmise viisi. Tunnetuslikku taju. Ka siin tänases loos teeb ta midagi ootamatut neile, kes maailma selle harjumuspärases rütmis tahaksid näha, nö status quos viibida. Ta murrab puruks kalli salvi ning salvib sellega Jeesuse jalgu kuivatads neid oma juustega. Jeesus ise annab teole tähendue – ta võidis mind surmaks. Ta mõistis mingi seitsmenda meelega seda, mida jüngrid keeldusid uskumast – et Jeesus peab surema, teisiti ei saa. Sest vaid nii saab maailm päriselt teiseneda, päriselt muutuda.
Ja nii me sisenemegi täna palmipuudepühal ühiselt Jeruusalemma. Igaüks oma eluhetkes ja oma tänaste küsimustega. Kas me oleme valmis asuma teele? Olema valmis täielikuks muutuseks? Kindlasti mitte. Selleks ei saa lihtsalt mitte kunagi päriselt valmis olla. Muutused on rasked ja see on inimlik. Ja seda enam näitab tänasega algav lugu meile, kuidas ka Jumal ise ei olnud valmis. Aga ta usaldas Isa, usaldas Jumalat.
Ja Maarja teadis või õigemini ta vist mõistis mingil täiesti teistsugusel arusaamisel kui see on puhas ratsionaalne selgitus. Sest nii ratsionaalsed kui me ka luterlastena olla ei taha, peame me laskma ka kübeke müstikat sisse. Ilma ei saa. Naatan rääkis mulle eelmisel pühapäeval sellest, kuidas sügavama tunnetuse puudumine ja usu üksnes ära ratsionaliseerimine muudab usu väga pinnapealseks. Just algav suur nädal kinnitab meile sedasama. On nii palju paradokse, on nii palju vastandeid, aga ometi moodustub sellest üks tervik.
Inglise keeles on üks tore sõnamäng – creation and recreation. Eesti keelde tõlgituna on need loomine ja puhkus, aga teisalt on inglie keeles sellinesüsteem, et kui sa paned sõnale ette re- ,siis eesti keelde tõlgituna on see millegi taastegemine ehk teisisõnu võiksime puhkuse nimetada taasloomiseks. Puhkus kui taasloomine. Miks ma sellest täna räägin on see, et kogu suur nädal tundub olevat üks taasloomine. Pattu langemisele lahenduse leidmine. Rekreatsioon – uue tähenduse andmine nii elule kui surmale. Uueks eluks on vaja läbi käia surmast, vaja minna ügavale välja selleks, et uus saaks sündida. Selleks on vaja kõige kallima õliga võida Jeesuse jalgu, valmistada teda surmaks. Omaenese juustega neid kuivatada – tõelise allumise ja vastuvõtmise märgiks. Me ei ole kunagi päriselt valmis, kuid nendes pühades elamine aitavad meid valmistada. Valmistada tõeliseks kohtumiseks ülestõusnud Issandaga. Aamen