Jh 19: 16-30 (lugeda lauldes regivärsiliselt)
Nüüd on Kristus hinge heitnud, kannatuste häbi maitsnud.
Meile lugu mõtteks antud, vaevamistest ette kantud.
Kristus tõusis risti tippu, meie rõõmuks kurba lõppu!
Johannesel on oma viis näha Kristust üksi nii.
Matteus, Markus, Lukaski kõnelevad teisiti:
Neil on Jeesus kannatav, alandatu, haavatav,
Inimene valu sees, ahastava meele mees.
Johannes näitab ülevat, Paasatalle ülevalt,
Kes läheb teades oma teed, Kuningana kõigi ees,
Surma väärikamaks teeb INRI tiitlit kandev mees.
Näitab surma põdurust ja Jumalikku väelisust,
Inimese lahendust, seda igaviku igatsust.
Kuidas võtta vastuoksust, mõista surmas loovat vastust?
Kartus saatmas inimhinge, surmahirm see kütab pinget.
Eluohud toovad hirmu, mõtetesse jättes pilgu,
Kus võimalusi õige pisut. Rahu jaoks ei ole aset.
Ristisurm tõi ettevaate, andis mõistmist taeva aatest,
Inimelu võimalustest, imelistest mõlgutustest,
Kaotas hirmu kaduvast, elusamust rõhutas.
Kuidas loobumise mõte lootusetust pühib katte.
Uued suunad näitab kätte, avab võimaluste lätte.
Elu elus üksnes vabalt vaates kõrgelt, avaramalt.
Suure reede õpetus suurim taeva kingitus,
Kastist välja jutustus, hinge nälja utsitus!
Kuigi teame mis on õige, ikka raske mõista kõike,
Uskuda ja usaldada, käia ühes Jumalaga.
Inimene ikka sama, kahtlus kammitsemas kanda.
Kuidas seda lahendada anda taeval juhatada?
Psühholoogias tarkust palju, inimteadus ütleb valjult:
Mida sina harjutad, seda sa ka usaldad.
Kuhu suunad aina mõtteid, sinna ise sa ka lõpped.
Meil on täna õpetus, üle piiri tunnistus,
Transtsendentne mõtlemine, elu avar vaatlemine.
Kui ma toidan seda mõtet Igapäeva mitmes tõttes,
Oma elu kannatustes, loobumistes raskemates,
Siis ma täidan usu salve. Kummardudes aina palves,
Pikkamööda usku lisan, kuid usaldus on jõudma visa.
Siiski ülestõusmisele vastan üksnes usu meeles.
Rõõmu seeme minus tärkab, kui mu mõte seda märkab.
Hirmu kaotada ei saa, kui pole visalt harjutand
Inimmõtte lõksu näljast sõudu avarusse välja.
Kes hirmu võidab enda sees, see rõõmu rohkelt leiab ees.
Olgem visad treeningus, küllap paistab tulemus.
Võidujooksu võidavad julged, järjekindlamad.
Ülestõsmisrõõmu mõistab, kes loobumisi taeva hõikab,
Võttes eluannid vastu, lootusmõtteis kindlalt astub.
Leides rahu julgustuses, Suure Reede õnnistuses,
Võttes vastu külma haua, kui rõõmujoovastuse laua.
Johannesel oli mõte hea, julgustama rahvast peab.
Kartus segi ajab pea ja suunda leida siis ei tea.
Kristus võitis valu, hirmu Jumalikul väel ja armul.
Julges otsa vaadata inimvalul, hirmul ka,
Pilgu hoides isa palgel, Ülestõusmiskoidu algel.
Nüüd aeg meil lõpetada, Sõna endal talletada,
Et tõde nõnda lasi paista, nüüd tänu Jumalale hõiska!