Tutvu koguduse liikmega – Igor Ahmedov

Igor on sündinud Sillamäel, kasvanud Tallinnas ning teismelisena kolinud Inglismaale, kus ta õppis gümnaasiumis ja ülikoolis. Ta oli alati teadnud, et tuleb Eestisse tagasi ning 2020. aastal koroonakriisi ajal tundus just õige aeg suurteks elumuutusteks. Eestisse naastes jätkas Igor oma õpinguid Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorantuuris. Igori kodukeel lapsepõlves oli vene keel ja kuigi ta on sündinud ja kasvanud Eestis ning tema sugupuu on vägagi Eestiga seotud, siis tundis ta noorena Eestis end siiski „võõrana“, kindlasti mitte eestlasena, parimal juhul ehk eesti venelasena. Aga Inglismaal elades ja seal teiste venelastega suheldes sai Igor aru, et mingi venelane ta küll ei ole – liiga erinevad olid Venemaalt pärit venelaste kultuur ja maailmavaated. Seega just Eestist eemal olles sai Igor aru, et tema juured on Eestis ja ta on ikkagi esmalt eestlane. Lisaks sai ta aru, et rohi ei ole sealpool rohelisem, igas riigis on omad probleemid, aga Eestis „iga okas loeb“ nagu kaitseväes öeldakse.

Igor on kasvanud konservatiivsete baptistide kogukonnas ja noorena kujuneski tema maailmavaade suhteliselt must-valgeks, tuginedes suuresti sõnasõnalisele piibli tõlgendamisele. Baptistide traditsiooni kohaselt ristiti Igor 15-aastaselt tema enda soovil ja nagu ta naljatledes ütleb „õigesti“ ehk nii nagu piiblis kirjas – üleni jõevette kastetuna. Huvitava erisusena toob ta välja, et kui baptistide jaoks on ristimine märk sellest, mis on juba juhtunud inimese elus, siis luterlikus kirikus ja nagu me tihti ka enda koguduses näeme, on täiskasvanute leer koos ristimisega paljudele alles esimene samm usu suunas. Oma usu ja iseenda tundma õppimine toimub kogu elu jooksul.

Igor oli otsustanud asuda ülikooli õppima reaalaineid, kuid käis enne ülikooli astumist Eesti Kaitseväes ajateenistuses. Ta tunnistab, et seal toimus temaga eksistentsiaalne muutus. Enne kaitseväge kavandatud füüsikaõpingud näisid seejärel mõttetud, sest Igor tundis, et füüsiku või keemikuna töötades on ta liiga kaugel inimestest. Kaitseväes teenides mõistis Igor, et kõige olulisem elus on siiski midagi inimeste heaks midagi ära teha. Näiteks kaitseväes teenides kaitseb ta Eestit vaenlase eest. Igor kaalus isegi Kaitseväe Akadeemias jätkamist. Loomulikult oli see aeg füüsiliselt ja vaimselt kurnav, aga just usk aitas Igoril kõigega toime tulla. Järgnevalt läks ta õppima hoopiski teoloogiat, aga mitte selleks et saada akadeemikuks, vaid et õppida paremini tundma usku, mis oli teda saatnud lapsest peale ja aidanud ka raskel ajal vastu pidada.

Igor kirjeldab, et teoloogiaõpingud Winchesteri Ülikoolis muutsid teda „peaaegu“ ateistiks. Meenutame, et Igor oli üles kasvanud traditsioonis, kus piibel tihti võtab kesksema ja tähtsama koha kui Jumal ning Jeesuse arm. Igor nimetab oma suurimaks mõjutajaks piibliteaduste õppejõud dr Christopher Meredith’i. Tema loengud lõid jalad alt Igori lapsepõlvest pärit konservatiivsel vaatel piibli absoluutsele autoriteedile. Igor naerab, et inimesed reageerivad sellisele maailmavaadet lammutavale arengule erinevalt – kes pöördub ateismi, kes uue vaimsuse poole, kes hakkab mediteerima. Igor aga sukeldus selle kriisi mõjul veelgi intensiivsemalt paljude jaoks abstraktsesse teoloogiasse. Dr Meredith muutis Igori mõttemaailma veel teiselgi moel – Igor oli ülikooli minnes tänu oma konservatiiv-kristlikule kasvatusele üsnagi homofoobsete hoiakutega. Igorile tundus nii vastuoluline ja võõrastav, et dr Meredith, kes on avalikult gei, õpetab ülikoolis piibliteadust – raamatut, mis tollase Igori jaoks mõistis hukka õppejõu elustiili ja pani uskuma, et see on Jumalaga täielikus vastuolus. Mõne kalvinistidest jutlustaja jaoks, keda Igor nooruses kuulas, ei vihanud Jumal ainult pattu, vaid kõigepealt patustajat. Soov õppejõule vastanduda pani Igorit rohkem pingutama ja ka õppejõud nõudis temalt üha rohkem. Siiski oli dr Meredith tõeliselt hea ja toetav õpetaja, vaatamata oma õpilase suhtumisele temasse ning Igor ütleb, et see mõjutas teda väga palju.

Täna tunneb Igor, et olgugi luterlikus traditsioonis Jumala sõna kõige alus, siis peale teoloogiaõpinguid ja kõiki teaduslikke uuringuid piibli raamatute erinevatest ajaloolistest versioonidest, ei ole piibli lugemine enam nii olulisel kohal tema usu keskmes. Küll aga rõhutab Igor vajadust lugeda vaimulikku kirjandust, olgu too luterlaste, roomakatoliiklaste või õigeusklike kirjutatud. Jumala sõna liturgia ja jutluse kontekstis on siiani oluline, et piiblit tuleb tõlgendada läbi kogukonna, kus inimene paikneb, kuid palve on nüüd Igori jaoks tema usu tuumas olulisemal kohalgi kui piibel. Irooniliselt tunnistab Igor, et kui tal läheb elus halvasti, siis on paradoksaalselt tema usuelu heas seisus – nagu paljudki teised, on ka temal komme pöörduda Jumala poole rasketel aegadel – siis ta palvetab palju ikoonide ees või ilma, kas roosipärja palvega või muul viisil. Kuid nn headel aegadel kipub see rutiin ununema.

Arutasime Igoriga, et ei tea, kas asi on eesti ajaloolises taustas, aga miks on luterlaste jaoks usk midagi nii privaatset ja varjatut? Iga kristlane on kutsutud ja lausa kohustatud kuulutama evangeeliumit, mitte ainult kirikuõpetajad või teised kiriku institutsiooniga seotud inimesed, vaid just ka iga tavaline kristlane. Igorile meeldiks väga, kui luterlased oleksid palju rohkem avatud ja avalikud oma koguduse tegevuses. Ta viskas õhku ka mõned ideed, näiteks kasutada Emajõge avalikuks ristimiseks. Kiriku uksed peaksid olema lahti – sõna otseses mõttes. Meie kliimas on seda raske korraldada, aga tegelikult on ilmselt paljud kogenud lahtise kirikuukse kutsuvat võlu jalutades võõras linnas. Tema arvates on see vajalik, kui kogudus tegutseb avalikus ruumis, väljaspool oma kogudusehoonet, et olla nähtavamad ja kutsuda inimesi Jumala juurde. Mitte tegeledes tänavaevangelismiga, vaid andes eeskuju oma tegevusega ka neile, kelles usu seeme ehk alles ootab tärkamist. Igor usubki, et kristlasena on parim viis evangeeliumi kuulutada elades oma elu selliselt, et see peegeldaks evangeeliumi. Viimasel ajal on tema kõige viljakamad vestlused inimestega usust ja usuelust pubides, seega see ei pea olema midagi erilist. Arutame edasi, mis on siis ristiusu tuum, mida peaksime oma eluga esindama ja Igor sõnastab selle Jeesuse sõnadega: „Armasta oma Jumalat ja armasta oma ligimest nagu iseennast“ (Lk 10:27). Ta lisab, et aga palju raskem on täita käsku „armasta oma vaenlasi“ (Mt 5:44). Kuidas seda siis ikkagi teha? Igori lemmikfilosoofi Kierkegaardi järgi on igapäevane otsus armastada raske töö – armastus on valida olla armastavalt kohal ka siis, kui teise inimese tegusid ja valikuid on raske heaks kiita. Me peaksime püüdma seda saavutada, kuid samas usub Igor, et me ei saa lõpuni kunagi olla Jumalale meelepärased. Patt ei ole Igori meelest mitte niivõrd miski, mida inimene aktiivselt teeb, vaid pigem, kuidas inimene asjadele läheneb ja inimene läheneb asjadele alati mingi oma eesmärgi või tagamõttega. Seega patt on möödalaskmine sihtmärgist, mille Jumal on meile seadnud – olla alati armastuses.

Uurime, kuidas sattus Igor just meie koguduse liikmeks. Inglismaal elamise ajal tekkis Igoril soov saada anglikaaniks, kuid selgus, et Eestis tuleb anglikaani kirikusse astumiseks esmalt läbida leerikursus EELK-s. Igor oli tuttavate käest kuulnud, et Tartu Ülikooli-Jaani kogudus on üks eesti liberaalsemaid kogudusi ja nii ta meie juurde leeri tuligi. Igor on oma leerikogemusest kirjutanud ka artikli Kirik & Teoloogias. Eestis anglikaaniks saada on raske, kuid mitte võimatu ning Igor nendib, et ta ei välista luterlusest edasi anglikaanide hulka liikumist, kui tänase EELK vaated tema jaoks liiga äärmustesse kalduvad. Igor ütleb enda kohta, et ta on väga põhimõtteline inimene. Tal on väga palju aktiivseid sõpru, kes on valmis ühiskonna ja maailma muutmisele kohe käed külge lööma. Ta ise peab end ehk rohkem teoreetikuks, kuid tegelikult on ka Igor ise väga aktiivselt sõna võtnud paljudel kirikus ja ühiskonnas aktuaalsetel teemadel.

Tartu Ülikooli-Jaani koguduse tugevuseks on Igori arvates mitmekesisus. Siin julgetakse jääda eriarvamustele, samas on koguduses olemas tugev ühisosa, sest ka eriarvamused ei lahuta meid, vaid hoopis ühendavad. Igori arvates võiks koguduses olla veelgi rohkem diskussiooni, sest vaikimine ja kõrvale vaatamine ei vii edasi. Paljude jaoks on meie koguduse fenomen just jutluste kõrge tase ja seda õigustatult, arvab Igor. Kuid kuna tema tegeleb niikuinii igapäevaselt teoloogiliste ja filosoofiliste tekstidega, siis on Igori jaoks hoopis olulisem kogudus ja osadus armulaual. Ta ütleb, et „Ei saa olla kristlane üksinda!“ Igor usub, et just armulaual kogeme me Jeesust meie keskel ning see liidab armulaua vastuvõtjad müstilisel tasandil üheks – alles siis me oleme tõeline kogudus. Selles hetkes, kui me võtame vastu armulauda, oleme me juba Jumala riigis.

Igor üritab olla igal pühapäeval jumalateenistusel kohal. Kui tal on raske aeg, siis on inimeste sekka tulemine ka raskem. Small talk on talle ebamugav, aga minge öelge ikka Igorile pühapäeval tere ja küsige, kuidas doktoritöö edeneb.

https://www.etis.ee/CV/Igor_Ahmedov/est/

Intervjuu pani kokku Katre Illak, keele vaatas üle Eva Mõtte.