Tutvu koguduse liikmega – Liidia Baranyai

Foto: Liidia Baranyai erakogu.

Tutvume vahelduseks ka ühega koguduse noorematest liikmetest. Pisut enam kui aasta eest läbi Liidia noorteleeri ja pidas meil kirikus ka ühe jutluse. Ta on haruldaselt selge mõtte ja tundliku väljendusoskusega noor, kes jõuab lisaks kandle õppimisele muusikakoolis ja näiteringis käimisele ka luulevõistlustel osaleda. Sel aastal lõpetab Liidia põhikooli – õnnistagu Jumal iga tema valikut ja andku jaksu eksamiteks. Ja olgem talle siis vajadusel toeks – abipereks nagu ta ise ütleb.

Palun tutvusta ennast lühidalt!

Olen 16-aastane, käin Tartu Waldorfgümnaasiumis, lõpetan sel aastal põhikooli. Päris otsusterohke aeg selles mõttes, aga õnneks olen kogu elu olnud väga tegus, muu hulgas käin muusikakoolis, õpin seal kromaatilist kannelt, ning see on aidanud mul vastutuse, eksamite ja pingega harjuda. Edaspidi tahaksin jätkata endas kunstide arendamist, aga samas on mu suurim siht oma oskustega inimesi aidata. Tahaksin inimestel aidata vaadata elule rahulikuma pilguga. Mulle tundub, et inimestel on tihti raske leida endas olukordadega leppimist, eriti ehk just noorte seas.

Mind huvitavad erinevad kandled, mängin rahvamuusikaansamblis, käin näiteringis, kirjutan meeleoluluulet ning osalen luulekonkurssidel.

Kus Sa üles kasvasid ja kelleks tahtsid lapsena saada?

Ma olen sündinud Eestis, ristitud Ungaris, kuna mu isa on ungarlane ja üles olen kasvanud Tartus, Karlovas. Ungaris käime perega igal aastal ja see on minu jaoks väga oluline. Lapsena unistasin pikalt, et minust saab talupidaja, samas olid meil õdedega rollid alati nii jaotatud, et minust saab kirjanik, noorematest kunstnik ja laulja.

Kuidas on täna olla noor kristlane?

Ilmselgelt enamus noori Eestis ei ole kristlased. Vahel mulle tundub, et me saame küll paljust avatult rääkida, kuid mingil hetkel tekib mittekristlastes ebamugavus. Neil on raske mõista, kust see usk tuleb. Vastan alati hea meelega kõikidele küsimustele, mida teised noored minult kristluse kohta küsivad, sest tihti ei teata sellest midagi, aga tundub, et neil on keeruline selles olukorras, kus nad puutuvad kokku kristliku noorega. Ilmselt on see tingitud meie ajaloost, mistõttu pole noortel tihti mitte mingisugust kokkupuudet kiriku või kristlusega. Nad küsivad tihti: „Miks ma peaksin uskuma Jumalasse?“ Neil on keeruline näha usu vajalikkust minu jaoks.

Ja vahel tundub mulle, et lastele ei meeldi, kui keegi on teistsugune – on ebatavaliste huvidega või näeb välja teistsugune – ja sealt algab tihti ka kiusamine. Mind on aga usk aidanud läbi kiusamisest ja tunnen end nüüd Jumala toel hästi nii koolis kui ka igal pool maailmas – tema kohalolu teadvustamine andis mulle julgust olla mina ise ja mitte hoolida teiste arvamusest. Püüan jääda selleks, kes olen mina ja mitte muutuda tavaliseks stereotüüpseks nooreks. Usun, et kiusamise kogemus tegelikult aitas mind ja oskan nüüd seetõttu märgata rohkem sarnaseid olukordi ja pean väga oluliseks vältida teistele inimestele haiget tegemist. Samas on ikkagi kurb, et laps peab kiusamist ja sellest tulenevat hingevalu läbi elama. Raske on mõista, kust see haiget tegemine tuleb. Loodan väga, et saan tulevikus neid kogemusi kasutada laste aitamiseks, et vähendada kiusamist.

Mis juhtis Sind just Tartu Ülikooli-Jaani kogudusse?

Ma olen alati uskunud Jumalasse, kasvasin usku oma pere keskel ja lihtsalt mingil hetkel tekkis mul suurem huvi kristluse vastu ja tulin kohe esimesel võimalusel noorteleeri Tartu Jaani kirikusse, sest see on meie pere kogudus. Olen väga rahul, et tulin ja olen nüüd viimasel ajal aktiivsemalt hakanud käima erinevatel kristlike noorte jaoks mõeldud üritustel, nt Pauluse kiriku noorteõhtul, JäPel jne.

Kuidas jõudsid Sina usuni Jumalasse?

Minu meelest on perekonnal oluline roll usku kasvamisel. Palju lihtsam on uskuda Jumalasse, kui lähedased Sinu ümber usuvad. Ja perekonnas ei pea olema kristlus kuidagi eriliselt rõhutatud, ei ole vaja lapsi tugevalt mõjutada ja sellest pidevalt rääkida, piisab sellest, et kogu pere elab selle teadmise ja rahuga Jumalast, siis sa lihtsalt sünnist saati usud ja tunned end kuidagi kindlamalt. Mitte otseselt konkreetse õpetamise näol, vaid hoopis üldise hoiakuna.

Ma usun, et see, mis juhtub, peab juhtuma. Ka halb on millekski hea. Minu jaoks on see üks olulisemaid asju – tuleb leppida olukorraga, olla tänulik, ka ebameeldiva kogemuse eest ja minna edasi. Usaldan, et Jumal seab minu elu nii nagu tema õigeks peab ja kõik, mis minuga sünnib on vajalik minu kasvamiseks.

Mis Sind pühapäeviti kirikusse toob?

Tunnen, et kirikus käimine on üha vajalikum minu jaoks. Nüüd ma juba saan aru, mida me siin teeme. Ja jutlused on ka põnevad, mitte igavad. Pühapäeval kirikus saan ma kindlust, et kõik on tõesti nii nagu ma usun, arvan ja loodan. Ja alati on hea kuulda ka õpetusi ja manitsussõnu, need annavad mulle teadlikkust, jõudu ja lootust. Jumalateenistused kinnitavad mu usku ja samas avavad seda iga kord uue nurga alt.

Kas sul oli lapsena mingeid seoseid kiriku või kristlastega? Kui jah, siis millised?

Meie pere käis kirikus, aga pigem suurte pühade aegu. Mu emal on teoloogiline haridus, kuid kodust ma mingit usukooli kaasa ei saanud. Loomulikult, kui mul on küsimusi tekkinud oma usuga seoses, siis ema alati aitab ja oskab väga hästi minu küsimustele vastata. Aga tunnen, et ma pigem ise kasvasin usku, mitte mind ei kasvatatud usklikuks.

On Sul mõni vahva meenutus seoses oma ristimise või leeritamisega?

Minu nooremad õed on ristitud siin Jaani kirikus, aga mina olen ristitud beebina Ungaris. Mind ristis sama õpetaja, kes ristis mu isa ja kõiki sealseid sugulasi. Püüan iga aasta vähemalt korra minna tagasi sellesse kirikusse väikeses külas Ungaris – minu jaoks on see tähenduslik ja oluline.

Kas Sul on mõni lugu oma elust, kus tundsid eriliselt Jumala kohalolu või vastust Su palvetele?

Kõige rohkem tunnen Jumala vastust, kui ma palun kellegi eest, kui keegi on haige – nendele palvetele on alati vastatud. Samuti tunnen alati raskematel hetkedel Jumala tuge ja hoolitsust. Mäletan, et ükskord tulin koolist, olin hästi kurb, sest mind oli kiusatud. Me rääkisime emaga ja ta ütles mulle sellise lause: „Sa oled Jumala peopesas, ta vaatab sinu peale ja naeratab.“ See liigutas mind väga ja sellest ajast saadik on mind keerulistes olukordades aidanud teadmine, et minu eest kantakse hoolt. See aitab leppida olukorraga, olla tänulik ning minna edasi.

Milles seisneb Sinu meelest ristiusu tuum? Mis on Sinu jaoks Sinu usu juures kõige tähtsam?

Minu jaoks on kõige olulisem see põhimõte, et tee teistele seda, mida tahad, et sulle tehakse – st armasta oma ligimest. Igas olukorras saab inimene toimida laias laastus kahel erineval viisil – teisele inimesele head tehes või halba tehes. Mina alati püüan mõelda, kuidas minu tegu mõjutab teist inimest. Pean hästi oluliseks teisi inimesi sama palju väärtustada kui iseennast ja mitte neile haiget teha. See kehtib nii lähedaste kui ka võõraste kohta. Kui kõik inimesed elaksid selle järgi, et nad käituksid teistega selliselt nagu nad sooviksid, et nendega käitutaks, siis oleks maailmas palju vähem valu. Ma usun, et selle lause järgi elades oleks maailm palju parem koht, kus elada.

Kristlaseks olemine muudab mind tänulikuks kõige eest, mis mu elus on – tean, et see kõik on Jumala poolt mulle antud ja ma võin alati kindel olla, et Jumal vaatab minu järele ning kõik läheb nii nagu vaja on.

Kuidas võiks Sinu meelest tänapäeval avada veel kirikust väljaspool seisvatele inimestele patu mõistet nt täiskasvanutele ja lastele?

Minu jaoks on patt teisele meelega haiget tegemine.

Mis hoiab Sinu usku igapäevaelus kindlana?

Ma palvetan igal õhtul, tänan selle päeva eest, mis mul oli ning palvetan järgmise päeva eest. Ja kui ma järgmisel päeval ärkan ja päevas läheb midagi hästi, siis tunnen jälle, kuidas Jumal vastab mu palvetele ja Jumal mind hoiab.

Mis tähendus on Sinu enda jaoks kogudusel?

Ma ei ole veel eriti tuttav kogudusega, aga ma usun, et vajadusel saaksin koguduse käest abi – see on natuke nagu abipere. Kõik oleme siin samal põhjusel ja see ühendab meid.

Kas Sul on mõni lemmikteos, mis Sind kristlasena eriliselt kõnetanud on? (peale Piibli)

Mõned aastad tagasi leidsin Khalil Gibrani raamatu „Hullumeelne“. See kuidagi puudutas mind väga, eriti peatükk „Mu sõber“ – need olid täpselt minu mõtted. Ma olin nii üllatunud ja see tundus nii imeline, sest sel hetkel oli mul koolis väga raske ja see tekst aitas mind väga. Seda raamatut kannan siiani alati kaasas. Autor vaatab kogu inimkonnale kerge irooniaga, aga ma tunnen, et see on värskendav ja see on mind toetanud. Mulle tundub, et see raamat kutsub üles olema see, kes sa oled. Ja see on minu meelest väga oluline – julgeda olla see, kes sa oled, hoolimata teiste arvamusest.

 

Intervjuu pani kokku Katre Illak, keele vaatas üle Eva Mõtte.