Tutvu koguduse liikmega – Peeter Kinks

Foto: Peeter Kinksi erakogu.

Palun tutvusta ennast! Kust Sa pärit oled ja millega sa täna tegeled?

Minu nimi on Peeter Kinks. Olen sündinud kahe venna ja õe järel pere viimase lapsena. Olen kasvanud ja koolis käinud Räpinas. Pärast keskkooli lõpetamist õppisin Tartu Ülikoolis geograafiat, misjärel elasin seitse aastat Lääne-Virumaal Haljalas, töötasin Haljalas ja Rakveres. 1993. aastast olen tartlane. Enamuse tööeast olen tegutsenud ettevõtluses nii tippjuhina kui ettevõtete omanikuna. Asutasin puitmaju tootva ettevõtte, kuid turu- ja majandusolukorra muutudes otsustasin aastaid tagasi tootmise lõpetada ning täna pakun mitmele tuntud Eesti majatootjale turundusteenust, vastutan nende kliendisuhtluse eest alates läbirääkimistest kuni lepingute sõlmimiseni.

Kelleks Sa lapsena saada tahtsid?

Lapsena olid mul väga laialivalguvad huvid – metsamajandusest arhitektuurini, sinna vahele mahtus ajalugu, natuke poliitikahuvi. Polnud selget arusaama, kelleks tahaksin ja suudaksin saada. Otsus geograafiat õppida tulenes suuresti aga inimlikust suutmatusest otsustada ja pragmaatilistest kaalutlustest – sisseastumiseksamid olid mulle jõukohastes ainetes. Pidasin geograafiat piisavalt huvitavaks alaks, mis pakuks süsteemse teadmise ja arusaama maailmast. See oligi nii. Ainuke miinus oli, et saadud diplomiga oli keeruline meelepärast tööd leida, kui just õpetajaks ei soovinud hakata.

Kas Sul oli lapsena mingeid seoseid kiriku või kristlastega? Kui jah, siis millised?

Ema ja isa sündisid esimese vabariigi ajal ning olid ka tolle aja tavade kohaselt ristitud ja leeritatud. Et nende aktiivne eluperiood jäi nõukogude aega, ei olnud nad koguduseliikmed ega käinud kirikus teenistustel. Välja arvatud kiriklikud matused ja kontserdid. Samas olen vanemate õpetustes täheldanud kristluse juuri. Näiteks on mind läbi elu palju aidanud ema õpetus keeruliste olukordade lahendamiseks “Ära võta tüli vastu!”. Või isa soovitus kadunud asjade leidmiseks “Võta sealt, kuhu sa selle panid!”. Alati tegime surnuaiapühadeks korda lähedaste hauad. Siiski on keeruline hinnata, kui palju oli nende õpetustes kristlust võrreldes lihtsalt kultuuri- või kasvatusliku pärandiga nende lapsepõlvest.

Kuidas jõudsid usuni Jumalasse?

Mul pole rääkida head lugu ootamatust pöördest. Minu usk on tekkinud “paduvihma asemel tasase ja pikaldase uduvihmana, mille käes viibides tundsin end ühtäkki läbimärjana.” 2010. aasta paiku, ajendatuna ootamatu ja raske terviserikke üle elamisest, hakkasin elu paremaks mõistmiseks otsima pidepunkte. Jõudsin hea tuttava kaudu Tartu budakotta, kus sain teadmised, oskused, kogemused ja harjumuse regulaarselt mediteerida ning mõtiskleda. Mõned aastad hiljem puutusin Tallinna budakoja kaudu kokku aga zen-budistidega, kes praktiseerivad Jaapani Soto Zen õpetust järgides zazeni ehk tundide pikkust “lihtsalt istumist”. Osalesin seal iganädalastel mõtlustel ja kujundasin endale harjumuse ka kodus iga päev vähemalt üks kord tund-poolteist istuda. Tõsi, iga päev ei õnnestunud, aga 4–5 päeval nädalas kindlasti. Lisaks olen osalenud mitmetes nädalapikkustel täieliku vaikusega mõtluslaagrites. Nende pikkade igapäevaste mõtlus-meditatsioonide käigus leidsin end üha sagedamini mõtlemast ja tunnetamast Loojat, sellest, kuidas olen siia ellu sattunud ning mis see elu üldse on. Et jumalatunnetus kasvas minus aina tugevamaks, jõudsin tõdemuseni, et kristlus kõnetab mind ning on mulle omane.

Mis juhtis Sind just Tartu Ülikooli-Jaani kogudusse?

Pärast valmisolekut end siduda ja oma usku tunnistada hakkasin otsima kogudust. Otsisin infot kõikvõimalikest allikatest, käisin mõnes kirikus kohal ja teades, et minu jaoks on väga oluline nende inimeste, kellega ennast seon, isikuomadused, siis olid olulised ka kirikuõpetajad kui isiksused. Tänu teoloogia taustaga tuttava soovitusele tekkis mul soov kuuluda kogudusse, kus oleks lisaks tavalisele kirikuelule veel midagi. Jaani koguduse juures kõnetas mind seotus alma materiga (kust olen saanud kaks kõrgharidust: 1987. geograafi ja 2000–2002 Avatud Ülikoolis MBA ehk ärijuhtimise magistri). Võib-olla oli see inimlik vajadus täiendava kindlustunde järele, st kui juba ülikool on seotud, siis on “õige ja turvaline” ja lootus, et akadeemiline pool aitab ka minul usus õigemini ja paremini edeneda.

Mind ristiti 2021. aasta vaikse laupäeva õhtul ja leeritati maikuus.

Mis Sind pühapäeviti kirikusse toob?

Kristlust vastu võttes ei otsustanud ma läbi teha üksnes formaalsusi vaid eladagi kristlikku elu, mille üheks osaks on pühapäevane kirikus käimine. Ootan alati suure huviga pühapäevaseid jutlusi, mis iga kord täiendavad minu teadmisi ning pakuvad mõne uue vaatenurga või lähenemise teinekord ka mõnele väga elulisele küsimusele. Samas leian, et pühapäeviti kirikus käimine on lisaks jumalateenistusel osalemisele ka lugupidamise avaldus teiste koguduseliikmete ja õpetajate vastu. Kui ma ei ole pühapäeval Tartus, siis leian aja käia teistes kirikutes teenistustel. Nii olen korduvalt osalenud Tallinna ja Harjumaa ning korra ka Räpina kirikus.

Kuidas võiks Sinu meelest tänapäeval avada veel kirikust väljaspool seisvatele inimestele patu mõistet?

Kui pärispatu temaatika kõrvale jätta, siis minu jaoks kirjeldab pattu kaks eeltingimust: ma olin täielikult teadlik toimuvast ning mul oli võimalus midagi teisiti teha. Tean ja saan. Kui miski läheb nendega vastuollu, on see patt.

Patu teema juures olen jõudnud paradoksaalse tõdemuseni – mida ausam ma enese vastu olen, seda patusem ma olen. Igapühapäevases patukahetsuses tunnistame patte, mida oleme mõtte, sõna, teo ja tegematajätmisega teinud. Sõnade ja tegude osas on lihtne – neid on kindel kogus ja loodetavasti on kõik ka meeles. Aga mõtted ja tegematajätmised – neid on loendamatu hulk, nii saab neid tunnistada ja kahetseda vaid üldiselt mitte igaühte neist.

Kuidas võiks Sinu arvates jagada evangeeliumi, kiriku head sõnumit?

Võib-olla kõige kristlikum õpetamise vorm oleks olla ise hea eeskuju.

Kes on olnud Sinu suurimad eeskujud, tugiisikud, mõjutajad Sinu usulisel kasvamisel?

Siinkohal on oluline rõhutada, et kristlaseks saades andsin ma endale ühe lubaduse ja palusin selleks ka õnnistust – et ma olen usus nii aus kui suudan, st võtan vastu avatult ja heas usus, aga tunnistan ka, kui ma millestki aru ei saa või hetkel ei nõustu. Sellest tulenevalt võivad ja juba ongi mõned minu küsimused, arusaamad ja arvamused tekitanud parimal juhul üllatumisi, aga ka viisakaid kulmukergitusi ja isegi pahameelt. Aga olen valinud sellise tee.

Kedagi konkreetset esile tõsta ei saa. Ma olen tänulik oma tädipojale, kes nõustus olema minu ristiisaks, kuigi ta pole mind kuidagi otseselt suunanud ega mõjutanud. Usuliselt on mind enim mõjutanud Piibli lugemine ning erinevate, isegi vastandlike vaadetega õpetajate ja teoloogide lugemine, kuulamine, vaatamine. Liberaalsetelt autoritelt olen saanud julguse suhtuda kriitiliselt detailidesse, mille tähendus võib varieeruda tulenevalt tõlkest või usulis-kultuurilisest taustsüsteemist. Näiteks katoliiklaste ja õigeusklike juures hindan nende resoluutset selgust, mis on mind teinekord edasi aidanud.

Kas on mõni inimene, kellele Sul on põhjust oma elus eriliselt tänulik olla?

Kui iseenesestmõistetav tänulikkus vanemate ees kõrvale jätta, siis kindlasti vendadele ja õele. Ning mõnedele väga lähedastele inimestele. Kristlaseks saamise ja olemise kontekstis olen tänulik oma täiskasvanud poegadele ja nende peredele, kes on seda poleemikata aktsepteerinud ja mõistavad minu soovi osaleda pühapäevastel teenistustel, mille tõttu jääb teinekord midagi muud tegemata.

Mis hoiab Sinu usku igapäevaelus kindlana?

Elu ise. Mida aeg edasi, seda väärtuslikumaks usk muutub. Vaatamata sellele, et tänaseks olen jõudnud arusaamisele, et meie usk on raske usk, nõuab see teatud julgust ja otsustavust. Pealispindselt lihtne lugeda-kuulata-vaadata, aga süvenedes põrkud kasvõi teoloogilises mõttes selliste probleemidega, millest on raske aru saada, raske leppida, omaks võtta. Igapäevaelus järgimiseks vägagi väljakutseterohke. Enda usus hoidmiseks ja selles edenemiseks pühendan iga päev keskmiselt ühe tunni. Enamikel päevadel proovin lugeda Piiblit ja/või lugeda-kuulata -vaadata midagi muud asjakohast. Kuna töötan kodukontoris, siis saan seda endale lubada ka töö ajal. Ja palvetan. Proovin jälgida, et igapäevane palvetamine ei muutuks formaalseks.

Mis tähendus on Sinu jaoks kogudusel?

Kogudus pakub osaduses tekkivat kokkukuuluvustunnet ning täiendavat turvatunnet. Koguduses ilmneb mina ja meie erinevus. Ehkki kristlane on võimalik olla ka üksi, lisab juba kasvõi koos jumalateenistusel osalemine juurde meie-dimensiooni, mis on tunnetuslikult sootuks teistsugune.

Kuidas Sa osaled või näed ennast tulevikus osalemas koguduse elus?

Püüan kõigest koguduse poolt pakutavast võimalikult palju osa võtta. Jumalateenistused, loengutesari, meditatsiooniring. Oma panusena olen osalenud mõnedel koristustalgutel. Ja näiteks kohvilauas aruteludes oma mõtteid jagades. See, kas jagatu ka kellelegi korda läheb, on juba nende vaba otsus.

Milles seisneb Sinu meelest ristiusu tuum? Mis on Sinu jaoks Sinu usu juures kõige tähtsam?

Minu jaoks on ristiusu tuum usk, usaldus ja kannatlikkus.

Kristlaseks olemine koosneb minu jaoks kolmest komponendist: õppimisest, elamisest ja õpetamisest.

Kristlaseks saades pidasin oluliseks teada rohkem meie usu alustest, mitte ainult lugeda, vaid õppida Piiblit. Baashariduse saamiseks läbisin 2021. aasta sügisest kuni 2022. aasta suveni Tartu Pastoraadis piiblikooli kursuse. Täna on minu jaoks arusaamatu, kuidas saab olla kristlane ilma Piibli lugemiseta.

Elamise lähtekohtadeks olen omaks võtnud ühe Zeni õpetaja mõtte, et elu eesmärk on elada elu ennast. Jeesus on öelnud, et tema on tee, tõde ja elu. Kui need kaks lähtekohta siduda, väljendub minu jaoks elamine püüdes elada kristlikku elu nii hästi, kui see mul õnnestub.

Õpetamine tähendab minu jaoks aga eelkõige ise heaks eeskujuks olemist. Muidugi ka kristliku maailmavaate edasi andmist. Kuidas seda teha, sõltub paljudest teguritest. Kas lähtuda piibellikust soovitusest-käsust evangeliseerida kõik rahvad või Jeesuse hoiatusest, et kus teid vastu ei võeta, selle linna tolmgi pühkige oma jalgelt. Või on heaks nõuandeks üks raadiost kuuldud fraas “kristlase eneseväärikusest”?

Kas mõni Piibli kirjakoht on Sind eriliselt kõnetanud ja miks?

Veel möödunud aastal leidsin, et haritud kristlane peaks tundma hästi Piiblit ning oskama ka selle olulisemaid kohti-lugusid-mõtteid peast tsiteerida. Tänaseks olen sellest mõttest loobunud ja seda suuresti tänu ühele kirjakohale korintlaste kirjas. Mõte, et kiri võib suretada, ent vaim elustada, tekitas minus arusaama, et kristlasena ei pea ma olema mitte meeleheitlikult kirjatark, vaid eelkõige elama kirjutatu järgi.

Kas Sul on mõni lemmikteos (kirjanduse-, muusika-, filmi- või kunsti vallast), mis Sind kristlasena eriliselt kõnetanud on (peale Piibli)?

Mind on enim kõnetanud Endō Shūsaku raamat „Vaikus“ ja selle põhjal tehtud film. Karm lugu sellest, kuidas mõjutati Jaapanisse rännanud Portugali misjonäre lahti ütlema oma usust. Milliste võtetega neid mõjutati ja millised heitlused nende sees toimusid. See on väga mustvalge lugu sellest, kuidas mingil hetkel peavad kõik inimesed võitlema oma võitlused, mis kas võidetakse või kaotatakse.

Selle loo sisulist väärtust ja ka raskust ilmestab asjaolu, et väga võimekal filmirežissööril Martin Scorsesel kulus selle filmi tegemiseks 28 aastat.

Millist sõnumit või mõtet sooviksid jagada meie kogudusega?

Elage elu ennast! Usaldage ja olge julged!

 

Intervjuu panid kokku Katre Illak ja Henriette Liis Meeliste, keele vaatas üle Eva Mõtte.