Tutvu koguduse liikmega – Tiit Piiskoppel

Foto: Tiit Piiskoppeli erakogu.

Millega Sa täna tegeled, kus töötad-õpid?
Alates 1995. aastast töötan Tartu Kiirabis erakorralise meditsiini õena, aga see pole mu põhitöökoht. 1999. aastal kutsuti mind Väike-Maarja päästekooli meditsiinilisi õppeaineid õpetama. Pärast päästeteenistuse reorganiseerimist töötan alates 2006. aastast Päästeameti Lõuna-Eesti päästekeskuses. Praegu tegelen vabatahtlike päästjate koordineerimisega ehk olen nii-öelda vahendaja riigi ja vabatahtlike päästjate vahel Lõuna regioonis. Tegelen veel erinevate suurürituste ja spordivõistluste meditsiinilise turvalisuse tagamisega, näiteks Klubi Tartu Maraton üritused, laskesuusatamise IBU Cup ja MK-etapp, IRONMAN Tallinn.

Kelleks tahtsid lapsena saada?
Lapsena oli mul palju huvitavaid mõtteid. Mulle on alati meeldinud raamatud, mistõttu tahtsin kunagi saada raamatukoguhoidjaks. Politseinikuks või tuletõrjujaks pole ma kunagi saada tahtnud. Aga mind on alati ajalugu paelunud ning sellega kaasnevalt olen tundnud huvi ka religiooni vastu, kuid seda just sotsiaal-kultuurilisest aspektist ehk tundnud huvi mõtteloo kujunemise vastu.

Kas Sul olid lapsena mingid seosed kiriku või kristlastega? Kui jah, siis millised?
Suures osas ei olnud mittemingisuguseid seoseid. Ma tulen mittekristlikust kodust. Tean, et minu emapoolsed vanavanemad olid kõik ristitud ja leeritatud. Isa vist on ka ristitud, kuid ma pole kindel, kas ta on ka leeris käinud. Aga meie kodu ei olnud kristlik. Kindlasti oleks olnud palju lihtsam, kui see oleks olnud nii-öelda perekondlikult traditsionaalne. Seetõttu olen pidanud rohkem ise otsima ja ekslema.

Kuidas jõudsid Sina usuni Jumalasse?
Usuline kasvamine on tulnud kindlasti ajaga ja pikkamööda. Ei julge öelda, et see oleks tulnud liiga vara või liiga hilja. Ma arvan, et need asjad saabuvad siis, kui on õige aeg. Huvi religiooni vastu on mul alati olnud. Mäletan, et 1988–89 hakkasid ringi liikuma igasugused hiilgavate silmadega olendid. Huvi pärast olen käinud igal pool, näiteks Elu Sõna koguduses ja teistel karismaatilistel kogunemistel. Ent kuna mulle pole kunagi selline ekspressiivsus väga meeldinud, ei jätnud need mulle suurt muljet. Aga tollal oli see suuresti huvipõhine. Ma ei tundnud huvi mitte ainult ristiusu sh kristluse, vaid ka teiste usundite vastu. Näiteks on mind alati köitnud budism. Keskkooli ajal harrastasime ühe väikse sõprade ringiga igasuguseid huvitavaid tegevusi. Tundsime huvi budismi vastu ja käisime isegi paari Linnart Mälli avalikku loengut kuulamas. Siis sattusin aga kuidagi pooljuhuslikult Jaani kirikusse. Olin tollal Laiuse koguduse „vaikiv“ liige ehk käisin kirikus valdavalt jõulupühadel. Tõenäoliselt mingi otsimine on sisimas kogu aeg olnud, aga sellest ei saanud ju ise sel hetkel väga hästi aru.

Mida Sa mäletad oma ristimisest või leeritamisest?
90. aastate alguses toimus suur avanemine. Kui ma olin 17 või 18, ütles mu ema, et nüüd on mul aeg leeri minna. Mulle ei ole kunagi meeldinud, kui mulle öeldakse, mida ma tegema pean, aga ema sõna tuli kuulata ja ega mul selle vastu ka midagi ei olnud.

Kes on olnud Sinu suurimad eeskujud, tugiisikud, mõjutajad Sinu usulisel kasvamisel?
Usulisel kasvamisel kindlasti raamatud ja oma uitamised mõtetes. Mõned inimesed on ka siin Jaanis, kellega saan nendel teemadel hästi vabalt rääkida. Aga konkreetselt kedagi ma välja ei tahaks tuua. Tean, et kui ma kellegi ütlen, siis teen kellelegi liiga. Kindlasti on neid rohkem kui üks, aga vähem kui kuus.

Mis juhtis Sind just Tartu Ülikooli-Jaani kogudusse?
Jaani kirikus sattusin ühe ürituse raames kuulama õpetaja Urmas Petti jutlust, siis tajusin, et see on õige koht. Eks ma käisin ka muudes kirikutes teenistustel, aga Jaani kiriku olemus ja õpetaja Urmas Petti tõeliselt avar akadeemilisus, stampide puudumine, kus ei olnud traditsionaalset „tuld ja tõrva“, köitsid mind. Ühiskond ja noored on meie ümber nii palju muutunud, et olen veendunud, et vanade meetoditega ei jõua me kaugele. Isiklikku vabadust ja vastutamatust on nii palju, et kellelegi ei saa öelda, et nüüd teed nii või naa.
Ülikooli-Jaani koguduse puhul meeldib mulle ka seotus usuteaduskonnaga. Siin on akadeemilist vaimu ja hingust ja hõngu. Samuti meeldib mulle väga Jaani kiriku interjööri askeetlikkus. Siin pole midagi ülearust, mis võiks olulistelt asjadelt tähelepanu ära viia.

Kas on mõni inimene, kellele Sul on põhjust oma elus eriliselt tänulik olla?
Mis usuelu puudutab, siis kindlasti, kui poleks olnud Urmast, poleks ma siia sattunud ega siia jäänud. Ta oli see liim, mis mu siia paigale jättis. Urmas koondas ka edaspidi Jaani kogudusse inimesed, kes on siin tänaseni ja nendelt on alati õppida.

Kas Sul on mõni lugu oma elust, kus tundsid eriliselt Jumala kohalolu või vastust Su palvetele?
Neid hetki on olnud selle elu peale võib-olla 5–6, kuid need on juhtunud nii kiiresti, et pole jõudnud tunda Jumala kohalolu. See arusaamine on tulnud hiljem. Ju Ta siis oli kohal ja on mind neis olukordades hoidnud. Aga sellist ime juhtumise ihalust mul pole. Kõik imed ongi tihti väikesed asjad, mida me ise ei märka.

Mis on kristlus Sinu jaoks?
Ma arvan, et see annab alusolemise või vundamendi, mille peale saad alati kindel olla, millest saad kinni hoida mitte ainult siis, kui on raske, vaid ka siis, kui on kerge. Jumala poole ei pea pöörduma ainult siis, kui on raske. Palju rohkem peaks olema tänulik ka nende asjade eest, mis on olnud hästi ja nende asjade eest, mis on just nii nagu nad on.

Mis hoiab Sinu usku igapäevaelus kindlana?
Kui sul on palju muid tegevusi ja üldisest ümbruskonnast 95% on profaanne, siis on oht, et usuasjad kipuvad kõrvale jääma. Aga mingi alus ja toetus on alati olemas. Nagu minagi olen lihtne inimene, siis pöördun rohkem usu juurde, kui on raske või on midagi halvasti. Aga midagi on alati olemas ja kaasas, olgu see kas või hetkeline mõttevälgatus. Mida ma ei oska väga hästi teha, on palvetamine. Martin Lutherit köitis palvetamise teema väga ja temalt on õppida.

Mis Sind pühapäeviti kirikusse toob?
See on heas mõttes rutiin, aja mahavõtmine. See on mingi hetk. Aga kindlasti toovad mind siia koguduse toredad inimesed.

Mis tähendus on Sinu enda jaoks kogudusel?
Inimesed on koguduse elu juures tähtsad. Olulised on ikkagi inimesed, kes sarnaselt mõtlevad ja keda midagi seob. Nende keskel on ju hea olla.

Kuidas Sa osaled või näed ennast tulevikus osalemas koguduse elus?
Mitte vähem kui praegu, pigem rohkem. Täna olen ma koguduse nõukogu liige. Osalen regulaarselt koguduse elus. Proovin alati käia mittepühapäevastel koosviibimistel, püüdnud aja maha võtta, aga vahepeal ongi elu kiirem. Ega meil ei käi väga palju inimesi koos. Minu arvates võiks rohkem käia, aga see on nuputamise koht, kuidas inimesi kokku tuua. Siin ei tasu jällegi äärmusesse minna ja üksteist üle trumpama hakata. Seda ei peaks nii traagiliselt võtma. Kes soovib, see tuleb.

Kas mõni Piibli kirjakoht on Sind eriliselt kõnetanud ja miks?
Mind on alati paelunud mäejutlus. Sealt saab väga palju abi ja mõtisklemist. Eriti andide andmise kohta. Peab olema enda suhtes kriitiline.

Kas Sul on (peale Piibli) mõni lemmikteos (kirjanduse-, muusika-, filmi- või kunsti vallast), mis Sind kristlasena eriliselt kõnetanud on?
Mika Waltari „Riigi saladus“. Väga palju kristlikku ilukirjandust ma ei loe, aga religiooni/e on ajaloos palju. See on üks osa kultuurist.

Mis Sind rõõmustab ja kurvastab tänasel päeval?
Mind rõõmustab kõige rohkem, kui minu kõige lähedasemate inimestega on kõik hästi.
Kurvastab vähene süüvimine, pingutamine, üheülbastumine, igatepidi pinnapealsus. Kõik peab olema lihtne. Mitte et elu peaks kogu aeg raske olema, ei pea olema raske, aga just see meelelahutus. Mis asi see meel on, et sa pead seda kogu aeg ära lahutama? Aga nii nagu on esineja, nii on ka publik. Kui sa lähed kogu aeg kergemaks ja pinnapealsemaks, siis on väga raske heita hiljem publikule või tervele ühiskonnale ette, miks ta nii rumal on või miks ta ei tee nii või naa.

On Sul praegu südamel mõni sõnum või mõte, mida tahaksid meie kogudusega jagada?
Ärevad ajad tuleb üle elada! Rohkem usku ja rohkem kokkuhoidmist!

 

Intervjuu panid kokku Katre Illak ja Henriette Liis Meeliste, keele vaatas üle Eva Mõtte.