Kunstiajaloolase pilgu läbi
Eesti küllaltki rikka arhitektuuripärandi hulgast moodustavad vahest kõige hinnalisema osa keskaegsed ehitismälestised. Viimaste seas omakorda kuulub eriline koht Tartu Jaani kirikule. Seda eelkõige ehitusskulptuuri pärast. Kirikut kaunistavad nii seest kui ka väljast arvukad ehisdetailid. Kõik need on valmistatud terrakotast, s. o põletatud savist. Algselt on neid olnud üle tuhande ning ehkki aegade jooksul on suur osa hävinud, on täninigi säilinud neid aukartust ärataval hulgal. Terrakota pole keskaegses kunstis päris tundmatu, kuid kogu Euroopa gootikas ei tea me ühtki teist ehitist, mille selles tehnikas skulptuurid nii arvu, suuruse kui ka kunstilise taseme poolest suudaks ligilähedaseltki konkureerida Tartu Jaani kirikuga. Just sellega ületab Tartu kirik oma lokaalse tähenduse ning on vaieldamatult arvestatav kogu Õhtumaa gootika mastaapides. Muide, juba 1558. aastal Kölnis ilmunud Tillmann Bredenbachi raamat nimetab, kirjeldades reformatsioonisündmusi Tartus, ülima kunstiosavuse ja suurte kuludega ehitatud Ristija Johannese kirikul, kus muude kaunistuste hulgas olid lunastaja ja kaheteistkümne apostli kujud.
Ehkki kirikut on korduvalt purustatud ja rekonstrueeritud, on tema keskaegne üldkuju säilinud. Tugeva läänetorniga kolmelöövilisele basilikaalsele pikihoonele liitub piklik polügonaalse lõpmikuga koor, mille põhjaküljel paikneb käärkamber. Pikihoone lõunaküljel oli nn Lüübeki kabel – meenutus ajast, mil Tartu hansalinnana vahendas ennekõike Lüübeki ja Venemaa kaubandust.
Küll ei ole kirik ehitatud ühtse kava järgi ning oma lõpliku keskaegse ilme sai ta pärast mitmeid plaanimuudatusi, ümberehitusi ja ilmselt ka katastroofe. Kiriku ehitusloo selgitamisel on ürikulistest andmetest vähe abi. Teame, et 1323. aastal kirik või vähemalt kogudus eksisteeris, küll ei selgu, mil määral oli tegemist meile teada oleva kirikuga. Olulist teavet on lisanud ehitusarheoloogilised uuringud. Ehkki siin on seni palju lünki, annavad need vähemalt mõningase ettekujutuse kiriku ehituslikust kujunemisest. Ühtlasi osutus, et kiriku ehitusajalugu on märksa pikem, kui nähtava müüristiku põhjal võiks oletada. Nii leiti siit pikliku ida-läänesuunalise puitehitise fragmente, mille lääneküljel paiknesid matused. Ehitis pärineb 12. sajandi teisest poolest või hiljemalt 13. sajandi algusest. Väga nappide säilmete põhjal on raske öelda midagi rajatise üldkuju kohta. Siiski on tõenäone, et tegemist on kirikuga. Sel juhul on aga see esimene ja praegu ainus kindel märk kristlikust kirikuhoonest Eestis enne 13. sajandi vallutust ja suurt kristianiseerimist.
Kivikiriku püstitamist on alustatud kooriosast. See oli praeguse altariruumiga samalaiune, ent sirge lõpmikuga. Ulatuslik ehitusperiood algas nähtavasti 13. sajandi lõpul. Nüüd mindi üle ka uuele vundeerimistehnikale. Tartu all-linn paikneb soisel pinnasel ning alusmüüride suuremat stabiilsust saavutamaks rajati need puidust parvalustele. Ilmselt alustati torni ja sellega seotud lääneseina kui kõige massiivsema osaga, kavandades ühtlasi ka pikihoone proportsioonid ja rajades vastavad alused. Ent asudes kesklöövi piilarite ehitamisele on toimunud suurem plaanimuutus. Nähtavasti kavandati esialgu küllaltki kitsast võidukaart, mis eraldanuks järsult kooriosa koguduse ruumist. Nüüd sooviti ehitada avarat võidukaart, selleks aga pidi laiendama ka kesklöövi. Et viimase gabariit lääneosas oli aga vähemalt osaliselt valminud torniga juba määratud, siis kujundati kesklööv kummaliselt ida suunas laienevana. See tõi muide kaasa ka muudatusi vundamentide osas, mis paraku pole kasuks tulnud müüristiku stabiilsusele. Pidevalele muudatustele ja ajakohastamistele osutab ka tellisvormide areng: kui pikihoone vanemates osades näeme kaunistusena faasilud nurki, siis juha piilarite ja pikiseinte akende puhul asub selle asemele pirnvööti meenutav teravaharjaline mõigas. Esialgu, veel piilarite ja pikiseinte ehitamisel kavandati nähtavasti kodakirikulist ruumivormi. Järgnevalt on aga taas plaane muudetud ning pikihoone sai märksa paraadsema basilikaalse üldkuju.
Tõenäoselt alles 14. sajandi teisel poolel valminud kiriku väliskujunduses domineerib võimas läänetorn (selle ülaosa pärineb arvatavasti 18. sajandist). Lääneportaali kroonib ehisviil –vimperg, kus niššides paikneb 15 figuuri. Keskmist, Troonivat Kristust (20. sajandi koopia) ümbritsevad eestpalujatena Maarja ja Ristija Johannes ning 12 apostlit. Tegemist on Viimsepäeva kohtule osutava nn. deesise grupiga. Vimpergi tipp lõikub neliksiirudes peadefriisiga, mis jätkub ka külglöövide seinte ülaosas. Kõrgemal on tornifassaadil poolfiguuride friis, markeerides kesklöövi kõrgseina omaaegset kõrgust ja kujundust.
Kõige rikkalikumalt olid aga kujundatud interjöörid, eelkõige kesklööv. Säilinud on sellest paraku ainult riismed. Neljatahuliste piilarite tüvestel paiknes baldahhiinide all rida figuure, millele täna osutavad ainult suured maharaiutud tellisplokid. Piilarikapiteelidel kõrvuti taimemotiivide ja heraldiliste liiliatega näeme arvukalt mitmesuguseid fantastilisi lindlohesid. Kapiteelide peal oli teine rida figuure, seekord istuvaid, mis jällegi on täielikult hävinud. Väga erandlikult on kujundatud järgnev kõrgseina tsoon arkaadide ja valgmiku vahel. Seda liigendab niššide rida (igas võlvikus kolm) moodustades illusoorse trifooriumi, kus baldahhiinide all istuvad taas figuurid, neist keskmised on krooni ja tseptriga. Sellise kogu gootikas äärmiselt unikaalse kõrgseina lahenduse eeskujusid tuleb otsida Inglismaalt.
Kesklöövi ahasseinte kujunduses oli samuti oluline koht skulptuuridel. Lääneküljel torni kõrge kaarava kohal paikneb nišis Trooniv Kristus – Majestas Domini, kellele lisandub veel kuus puhaku figuuri. Idaseinas võidukaare kohal oli poolfiguuride friis ja elusuurune krutsifiksigrupp, mis paigaldati siis, kui oli otsustatud basilikaalse ruumivormi kasuks. Külglöövides täiendasid arhitektuuri vaiksemad piilarfiguurid ja plastilise dekooriga võlvikonsoolid. Pikihoone ristroidvõlvide päiskividel olid Kristuse ja evangelistide sümbolid.
Märksa tagasihoidlikumalt oli kujundatud koor. Võimalik, et siin Eestis erandlikuna olid lilldekooriga roided. Hästi on säilinud käärkambri võlvid, mille päiskividel näeme Maarja (roos) ja Kristuse (Agnus Dei) sümboleid. Lüübeki kabel on samuti läbi teinud komplitseeritud arengutee, mille tulemuseks oli kahevõlvikuline polügonaalse lõpmikuga ruum, mis suure perspektiivportaali kaudu oli ühendatud pikihoonega.
Jaani kiriku uusaegses ajaloos on paraku esikohal hävingud. Tõsiselt kannatas kirik Põhjasõjas 1708. aastal, mil lahkuvad Vene väed õhkisid linna süstemaatiliselt. Nähtavasti varises torni ülaosa pikihoonele ning kesklöövi ja kooriosa võlvid hävisid. Kiriku hädapärasel taastamisel ehitati kesklööv madalamaks, koori seinu seevastu kõrgendati ning mõlemad hooneosad kaeti ühise katusega. Järgnevalt muutus eelkõige kiriku lõunakülje ilme, kus muide juha 17. sajandil oli asutud rekonstrueerima Lüübeki kabelit. Nüüd püstitati siia ka mitmed matusekabelid. Chr. W. von Münnichi oma ehitati 1746. aastal Lüübeki kabeli läänevõlvikusse, kujundades sinna uue barokkportaali. Pärast 1769. aastal ehitati Ernst von Münnichi matusekabel torni lõunaküljele.
1820.–30. aastail rekonstrueeriti kiriku interjöörid G. F. W. Geisti Kavade kohaselt, üritades ruumi muuta antiiktempli sarnaseks. Paraku oli see vist suurim hoop ehitisele kogu tema ajaloos. Tolle ajani oli säilinud enamik interjööri skulptuure. Need ei sobinud aga klassitsistlike vormikaanonitega ning raiuti põhilises osas maha. Säilisid üksnes kujud, mida oli lihtsam kinni müürida või krohvida.
Alates 1899 restaureeriti kiriku fassaadid Riia arhitekti W. Bockslaffi juhtimisel. Nüüd eemaldati seintelt hilisemad krohvikihid ning päevavalgele tulid välisskulptuurid. Taastati puhasvuuk-viimistlus, asendati hävinud detaile ja ka skulptuure. Mõistetavalt ei tuginenud tollane restaureerimispraksis kaugeltki alati täpsetele uuringutele ning siin näeme palju ka vaha fantaasiat. Parast fassaadide ennistamist kavandati ka siseruumide restaureerimist, kuid plaanid lõikas läbi Esimene maailmasõda. Kirjeldatud kujul säilis kirik kuni Teise maailmasõjani. 1944. aasta augustis Nõukogude vägede pealetungil põles ka Jaani kirik.
Kaur Alttoa
Kiriku restaureerimine
1989. aastal alustas kiriku taastamist Poola firma PKZ. Poolteise aastaga jõuti kohendada tööjooniseid, teha nende järgi tornile kaks vahelage, tugistada torni idaportaal ja alustada koorivundamentide ning lõunakõrgseina tugistamist. 1991. aastal jätkas kiriku taastamist Eesti ehitusfirma Wunibald Ehitus, kes ehitas veel kolm vahelage, paigaldas koori katuseturvistiku ning kindlustas torni vundamendid. Vundamentide kindlustamine oli esmaseks oluliseks ülesandeks, kuna kogu Tartu all-linn on ehitatud soisele pinnasele ning vundamendid rajatud puidust parvedele või vaiadele. Pinnasevee taseme langus ja pinnase tihenemine toovad aga kaasa puitkonstruktsioonide kõdunemise ning vundamentide vajumise. Kindlustamiseks paigaldati kirikus pinnassesse 287 ca 7–10 meetri pikkust terasbetoonvaia. Hilisemad vaatlused näitavad, et kiriku vajumine on peatatud.
55 aastat varemetes seisnud kiriku taastamistööd said linnarahvale nähtavaks 1999. aastal, mil pidulikult tõsteti paika uus tornikiiver ning kaeti tornikiiver ning kesklöövi katus linlaste annetatud raha eest ostetud vaskplekiga. 2002. aastal sai ehituse peatöövõtja, AS Ehitusfirma Rand & Tuulberg, ülesandeks kiriku taastamise 2004. aasta detsembriks. Suuremad tööd on olnud kiriku küttesüsteemi paigaldamine (2002), betoonpõranda valamine, ümbruse heakorratööd ja kiriku fassaadi restaureerimistööd. 2004. aasta alguse peamisteks töödeks on kooriruumi ja pikihoone põrandaplaatide paigaldamine, samuti on valmis esimesed kümme valgmiku akent.
Kirik on taastatud võimalikult oma keskaegsel kujul, säilitades sealjuures maksimaalselt algset ehitussubstantsi. Loomulikult on siin mitmeid sõlmi, mille kohta piisav informatsioon puudub — sellisel juhul on loobutud keskaega imiteerivast taastamisest. Nii ei ole taastatud Põhjasõjas hävinud kesklöövi ja kooriruumi võlvlage, vaid ehitatud lihtne puittalalagi. Suure töö kiriku taastamise juures on teinud arhitektuuribüroo ARC Projekt arhitekt Udo Tiirmaa, kes koos kunstiajaloolase Kaur Alttoaga on aastakümneid seisnud hea väga keerulise keskaegse hoone ülesehituse eest.
Tartu Jaani kirik avati külastajatele 2005. aasta maikuus. 29. juunil 2005 toimus kiriku pidulik taasavamine.
Olulised daatumid
XII sajandi II pool / XIII sajandi algus – Leitud fragmente samal kohal asunud puitehitisest, mis on ilmselt olnud kirik.
1323 – Esimesed teated kiriku või koguduse eksisteerimise kohta.
1708 – Tartu õhkimisel Põhjasõjas hävisid torni ülaosa ning kesklöövi ja kooriruumi võlvid.
1820–1830 – Kiriku interjöörid rekonstrueeriti arhitekt G. F. W. Geisti kavade kohaselt, eeskujuks antiiktempel. Hävitati enamus interjööri skulptuure, ülejäänud müüriti kinni või krohviti.
1899–1904 – Kiriku fassaadid restaureeriti Riia arhitekti W. Bockslaffi juhtimisel. Välisskulptuuridelt eemaldati krohvikihid, osa hävinud skulptuure asendati koopiatega.
1944 – Kirik põles nõukogude vägede pealetungil.
1952 – Varises kokku kesklöövi põhjasein.
1989 – Poola firma PKZ alustas kiriku taastamist, peale poolakate lahkumist 1991. aastal jätkas tööd OÜ Wunibald Ehitus.
1997 – EELK Tartu Jaani koguduse taasasutamine. Esimene jumalateenistus toimus 1997. jõulude ajal.
1999 – Kirik sai uue tornikiivri ning paigaldati kaks uut pronksist kirikukella.
2002 – Ehitustöid hakkas peatöövõtjana juhtima AS Ehitusfirma Rand ja Tuulberg, eesmärgiks lõpetada kiriku taastamistööd detsembris 2004.
2003 – Paigaldati Saksa firmas Mahr projekteeritud ja valmistatud kiriku õhkküttesüsteem.
2004 – Jaanuaris paigaldati esimesed kiriku aknad. Alustati kiriku põranda katmist punaste põrandatellistega. Jõuludeks olid ehitustööd valdavas osas lõpetatud.
29. juuni 2005 – toimus Tartu Jaani kiriku pidulik taasavamine.
2007 – Avati külastusteks kiriku torn, mille kellaruumist avaneb suurepärane vaade Tartu ajaloolisele südalinnale.
1. juuli 2015 – tähistatakse piduliku jumalateenistusega Tartu Jaani kiriku taaspühitsemise 10. aastapäeva