Kus sa üles kasvasid ja kelleks tahtsid lapsena saada?
Sündisin Viljandis ja elasin kuni kooliminekuni suuresti seal, siis kolisime perega Tartusse, aga ka pärast seda veetsin kõik suvekuud Viljandis. Niisiis võiks öelda, et kasvasin üles Viljandis ja Tartus. Küsimusele, kelleks ma saada tahtsin, võiks ilmselt väga mitut moodi vastata, vähe on inimesi, kes on kogu aeg sihtinud vaid ühe tegevuse poole. Pidin hiljuti just samale küsimusele mõtlema ning siis panin kirja, et „tahtsin saada loomaarstiks”. Mul on ähmane mälestus loomaarstiks saamise soovi kohta, aga tegelikult vist on veel terve rida soove, kelleks ma saada tahtsin.
Oled jaganud varasemates intervjuudes, et astusid Tartu Ülikooli teoloogiat õppima pigem mitte usulistel kaalutlustel. Kuidas on Sinu usk sealt tänaseks edasi arenenud? Kas inimesel on tänapäeval üldse usku vaja?
Tulin teoloogiat õppima tõesti selle pärast, et religioon tekitas küsimusi, enne seda olin suurt huvi tundnud nii eestlaste muinasusundi kui budismi ja teiste ida religioonide vastu. Olin isegi käinud Burjaatias budistlikke kloostreid vaatamas ja Vigala Sassi juures Saaremaal. Usuteaduskonnas õppides selgus, et kõik religioonidega ja usuga seonduv on palju suurem kui ma olin osanud arvata, minu enda jõudmine kristluse juurde toimuski eelkõige ajaloo, teoloogia ja filosoofia õppimise kaudu. Seega ongi minu jaoks religioonil alati ajalooline mõõde – aga ega inimeste usk peagi ühesugune olema. Kas inimestel tänapäeval on üldse usku vaja? Ma tõesti arvan, et tegelikult usub iga inimene ja usk on inimese põhiline olemisviis. Siinjuures pole see mitte tingimata usk Jumalasse või üleloomulikku, vaid uskumine kõige üldisemas tähenduses. Me usume enamasti, mida meile öeldakse, ma usun, et ma saan aru, mida minu käest on küsitud ning ma usun, et ma äkki suudan isegi oma mõtte arusaadavalt välja öelda, me usume, et asjad meie ümber on olemas ja ei ole pelk illusioon ja nii edasi. Teatud usaldus maailma vastu on vältimatu ning religioonid selle teemaga tegelevadki.
Mis hoiab Sinu usku elavana või värskena?
Nii proosaline kui see ka pole, siis enamasti minu töö. Minu peamine uurimisteema on varauusaja mõttelugu, teoloogia ja filosoofia ning see on täiesti ammendamatu allikas religiooni, usu ja selle erinevate avaldumisvormide kohta. Siin on kõike – nii usulist ülesehitavat kirjandust kui ka agnostilist ja isegi ateistlikku kahtlust, filosoofiliselt rangeid jumalatõestusi ja poeetilisi kirjeldusi päikeseloojangust ning selles avalduvast kõiksuse harmooniast ja Jumala heatahtlikkusest, rääkimata imelisest matemaatilisest korrast ja arusaamatutest pildilistest allegooriatest. Mulle tundub väga oluline, et kõik ei peagi ühte moodi uskuma ja mõtlema, kuid oluline on leida nende uskumiste ühisosa ja sealjuures usaldada üksteist.
Kuidas see juhtus, et Sinust sai kirjanik?
Ma arvan, et see juhtus väikeste sammudega, nagu tavaliselt ikka asjad juhtuvad. Kõigepealt – mulle meeldis väga lugeda, nii proosat kui luulet. Lugesin valimatult jutte, populaarteaduslikku kirjandust, isegi aianduse käsiraamatuid, kõike, mis kätte sattus. Kirjutasin juba teismeeas ka luuletusi, aga sel ajal vist kirjutasid enamus noori luuletusi, oli lihtsalt selline aeg. Mingil hetkel ülikooli ajal sattusin tihedamalt suhtlema inimestega, kes ise samamoodi luulet kirjutasid ja selle üle arutasid, stiilist ja sümbolitest ja nii edasi. Ma olen luulet väga oluliseks pidanud ja üsna palju seda lugenud, kuid jõudsin lõpuks hoopis proosa juurde. See juhtus suuresti tänu veebiajakirjale Algernon, kus inimesed said avaldada enda kirjutatud jutte. Ma polnud kunagi ühtegi juttu kirjutanud, tahtsin katsetada ja kirjutasin Algernoni mõned lood ja mulle endale tundus, et see asi sobib mulle kuidagi. Ega ma kohe alguses väga kiitvat tagasisidet ei saanud, kuid kirjutamine ise meeldis, mulle näis, et ma saan ilukirjanduse kaudu öelda midagi, milleks teised vahendid ei sobi.
Kuidas on teoloogi taust Sind kirjanikuna aidanud?
Teoloogi taust on oluline, religioon või teoloogiline mõtlemine hõlmab minu arvates kõiki inimtegevuse valdkondi. Nii nagu keskajal oli, et kõigepealt tuleb õppida grammatikat, siis retoorikat, kõiki seitset vaba kunsti ja kui need on omandatud, alles siis võib minna edasi teoloogia juurde. Teoloogia vaatab inimest tervikuna, mul oli keskkooli lõpus plaan minna alguses hoopis meditsiini õppima ja põhjenduseks tõin endale, et ma tahan inimest tundma õppida.
Kust saad inspiratsiooni oma raamatute jaoks? Milline on kirjutamisprotsess – kas raamat kirjutatakse algusest lineaarselt lõpuni või jupiti?
Jällegi – suuresti ajaloost, ajalugu on elu õpetaja nagu öeldakse. Muidugi öeldakse ka, et kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta ja öeldakse ka, et kes vana asja meelde tuletab, sellel silm peast välja. Mulle meeldib juba nendes ütlustes olev pinge mineviku kohta. See ei tähenda tingimata ainult mineviku uurimist, ma ise ju alustasin ulmekirjandusega, mis minu arvates on väga sarnane ajaloolise kirjandusega. Tegemist on lihtsalt tulevikulise ajaga.
Kirjutamisprotsess on üldjoontes selline, et tekib idee ja ma hakkan selle peale mõtlema ning midagi kirjutama. Sealt hakkab hargnema lugu, mida ma katsun siiski kohati ka ette planeerida, et kuhu see võiks edasi minna ja mida ma tahan öelda, aga küllalt sageli tahab lugu minna hoopis oma rada mööda ning mul ei jää muud üle, kui seda pidi lihtsalt edasi minna. Vahel katsun juttu küll tagasi käänata, sinna, kus mul vaja, aga võib juhtuda ka, et see ei õnnestu. Siis tuleb lihtsalt vaadata, kuhu asi välja jõuab.
Milline on kirjaniku igapäevatöö? Kas kirjutamiseks on vaja mingeid eriolusid – üksindus, kohv või vein abiks? Kas kirjutad kohusetundlikult regulaarselt või hoopis hooti ja siis ööpäevringi?
Tahaks kohe vastata nagu kunagi Ülo Kiple, et vajalikud on üksindus, selts ja prii toit. Sisuliselt vastab see tõele, sest kirjutama pean muidugi ikka üksinda, aga vaja on ka pärast inimestega suhelda, sest ainult üksi istudes läheb inimene imelikuks, tulevad pähe igasugused tobedad mõtted ja kinnisideed. Minul on vaja kirjutamiseks ka üsna kindlat rutiini, eriti siis kui tegelen parajasti romaaniga. Aga olen kirjutanud ka reisil olles ja juhuslikult, nii öelda jooksu pealt nagu Egiptuse koerad, kes krokodillide hirmus julgevad Niilusest vaid jooksu pealt juua. Igatemoodi saab kirjutada, hea ongi vahel ühte ja vahel teist moodi teha.
Mis on Su enda lemmikteosed eesti või maailma ilukirjandusest?
Eesti kirjanduses on mulle võibolla kõige rohkem meeldinud Nikolai Baturini „Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse”, aga Ene Mihkelsoni asjad on samuti väga muljetavaldavad, Jaan Krossi „Kolme katku vahel” meeldis kunagi väga, nüüd ei ole seda tükk aega lugenud. Tammsaare kirjutab ka hästi, aga väga head kontakti mul isiklikult temaga ei ole olnud. Uuematest meeldis Urmas Vadi „Tagasi Eestisse”, Mudlumi „Poola poisid” oli tore, Tiit Aleksejevi raamatud on ka alati suurepärase keelega kirjutatud, Indrek Hargla kirjutab ka väga hästi, aga krimikirjandus ei ole päris minu maitse.
Mis maailmakirjanduse puutub, siis siin võiks tuua väga pika nimekirja, aga hiljutistest autoritest Daniel Galera „Verest nõretav habe” oli huvitav, ladina-ameerika kirjandus on üldse suurepärane, nt Juan Rulfo „Pedro Páramo” ja Márquezi „ Sada aastat üksildust”. Ma olen ise ka väga palju Umberto Eco asju lugenud, samamoodi olen lugenud kõike, mida Susanna Clarke on kirjutanud (kuna ta ei ole paraku väga palju kirjutanud).
Milline raamat Sulle endale enda teostest enim meeldib?
Mulle endale meeldib käes hoida kogumikku „Kõik äratatakse ellu”, seal on mõned (minu arvates) head lood, aga selle raamatu tegemine, kokkupanemine ja väljaandmine olid omaette tore tegevus, võibolla selle pärast tundub see mulle kuidagi eriliselt lähedane. Romaanidest muidugi kõige viimane „Punkti ümber”, ma katsetasin seal stiilile suuremat tähelepanu pööramist ja seal on veel üht-teist, mis minu jaoks kuidagi hästi tööle hakkas.
Kas Eestis on veel teolooge, kes kirjutavad nii head (ilu)kirjandust kui Sina?
Eestis on päris mitu teoloogiat õppinud inimest ja ka vist vaimulikke, kes kirjutavad ilukirjandust, ma ei ole spetsiaalset statistikat selles vallas teinud, aga kui mõtlema hakata, siis võibolla isegi üllatavalt palju. See on väga hea, et kirjutatakse ilukirjandust, ma ei taha hakata pingerida koostama, kirjanduses pole ju väga palju objektiivseid mõõdulatte, et kes on parem ja kes halvem.
Millist muusikat Sa kuulasid noorena ja kas midagi sellest on jäänud ka tänaseni hingelähedaseks? Mida Sa täna kuulad? Kui palju üldse kuulad – oleme ju nüüd uuel ajastul, kus kuulamise maht kasvab võrreldes lugemisega, kas kuulad ka audioraamatuid? Kas ja millal saab mõnda Sinu raamatut audioraamatuna kuulata?
Kuulasin muusikat küll, üsna palju, Cure, Pearl Jam ja Pixies ja Smashing Pumpkins ja nii edasi. Praegu kuulan tunduvalt vähem, katsun vahel leida enda jaoks huvitavaid lugusid väljaspool ingliskeelset maailma, nt AnnenMayKantereit ja viimati leidsin soovituse peale Antti Paalaneni muusika ja Tiina-Erika kaudu olen olnud poolsunnitud kuulama läti muusikat (sest ta õpib läti keelt parajasti), see on kohati üllatavalt tore. Hiljuti kirjutasin ühe näidendi helilooja ja muusikateoreetik David Kellnerist, selle tõttu kuulasin palju barokkmuusikat, suurepärane muusikaline periood. Sellega seoses on mind muusikas hakanud viimasel ajal huvitama nn elav ettekanne, ilma võimenduseta ja vahenduseta, et pillid ja hääl kõlavadki täpselt nii nagu nende loomulik heli on ja muusik on kusagil vahetus füüsilises läheduses. Ega ma suur kontserdil käija ei ole, aga kui keegi sinu kõrval pilli mängib, on tunne hoopis teine kui kusagilt kõlaritest või kõrvaklappidest seda kuulata.
Mis audioraamatutesse puutub, siis just praegu pidasin kirjavahetust „Punkti ümber” audioraamatu tegemise osas, seda loetakse praegu sisse, tekkisid mitmed küsimused sellega seoses, kuidas nimesid hääldada. Selgus, et ma ise ei olnud üldse selle peale mõelnud, kirjutades ju tundub kirjapilt või mõtterütm olulisem, aga muidugi häälega lugedes tulevad juurde natuke teised nüansid. Ma arvangi, et audioraamat on päris erinev sellest, kuidas raamat silmadega ja vaikuses lugedes tundub. Näiteks mulle endale oli „Abracadabra” audioversioon mõneti üllatav, ma olin ise seda täiesti teistmoodi ette kujutanud. Kuna „Punkti ümber” osaliselt heli ja pildi küsimusega ka tegeleb, siis on erinevatel viisidel loo esitamine ning nendevahelised erinevused päris huvitav teema.