Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt!
Loeme Jumalasõna 5. Moosese raamatust, salmidest 30:
19 Ma kutsun täna tunnistajaiks teie vastu taeva ja maa: ma olen
pannud su ette elu ja surma, õnnistuse ja needuse. Vali nüüd elu, et
sina ja su sugu võiksite elada,armastades Issandat, oma Jumalat, kuulates tema häält ja
hoidudes tema poole! Sest see on su elu ja su päevade pikkus, et sa
võiksid elada maal, mille Issand on vandega tõotanud anda su
vanemaile, Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile.
Aamen.
„Vali elu!“ või „Choose life!“ on lööklause, mis on küllap tänu oma ääretule lihtsusele, ent samas ka võrdselt ääretule nüansivaesusele leidnud kasutust kampaaniates nii sõja, suitsiidide, surmanuhtluse, keskkonnaprobleemide, HIV leviku kui ka narkootikumikasutuse vastu. „Vali elu!“, see on umbes sama, mis öelda „maha äng!“ või „vähem vaesust!“ – see on lihtne, see ei ütle mitte midagi ja see ei tee mitte midagi, kui siis vahest ainult pannes teist inimest tundma, et olukord kisub tüütuks ja hea oleks varsti teie eest põgeneda. 80ndatel Šotimaal jooksnud rahvatervisekampaania, mille plakatid hõiskasid „valik on sinu – vali elu, mitte narkootikumid!“ õnnestus suisa nii hästi, et jõudis kultusfilmi ja -raamatusse „Trainspotting“, mis räägib 80ndate lõpu majandussurutisest räsitud Edinburghi noorte tormilisest ja hävituslikust suhtest sõltuvustega. Peategelane Renton loeb oma avamonoloogis ette rea asju, mida tema ja ta kaaslased seostavad klantsplakatite reklaamitud eluga – tulevik, karjäär, pere, hiiglaslik televiisor, elektriline purgiavaja, pesumasin, pühapäevahommikune eksistentsiaalne kriis, vaimunüristavad telesaated, hambaravikindlustus ning kõige lõpuks üksi hooldekodus mandumine, olles häbiplekiks oma isekatele, ebaviisakatele võsudele. Oma kõne lõpus küsib ta retooriliselt, miks ta peaks valima elu, kui on võimalik valida heroiin?
Tema iroonilises, demonstratiivselt misantrooplikus küsimusepüstituses peitub aga üks väga oluline iva, miks eluvalimise kampaania ei töötanud. Nimelt – keegi ei sattu sõltuvusse, sest ta otsustab hea ja halva, elu ja surma vahel valides viimase kasuks. Õigupoolest, viimaste kümnenditega oleme me mõistnud, et sõltuvushäirete küüsi sattuvad ebaproportsionaalselt palju need inimesed, kes igatsevad elu mitte kogeda. Kelle jaoks igapäevane elusolemise kogemus on asjaoludel, mida nad ei saanud valida, sedavõrd ränk, et leevenduseks on elada elu seisundites, mis on nagu surm. Kelle jaoks on teiste inimeste nõudmine, et nad näeksid elu valimise kallal rohkem vaeva, tühi ja ärritav. Sest samamoodi, nagu keegi ei vali endale sõltuvushäiret, pole ju keegi meist õieti valinud ka elusolemist, meid lohistatakse selle vankri järel sageli meie tahtest sõltumata ja teeolud on väga harva võrdselt head.
Ometigi on usus tõelise elu tajumine ja selle tõelise elu teadlik valimine vahest mõned kõige selgematest ja universaalselt mõistetavatest tunnetest peale armastuse tunde. Kuidas võiks pinget siinpoolse elu paratamatuse ja tõelise elu vaba valimise vahel tõlgendada ja sõnastada nii, et asi ei kukuks välja kaastundetult?
Vana Testamendi kontekstis näib meie peatüki sõnum olevat üsna sirgjooneline – sinu rahva kannatused lõppevad, kui te valite nüüd, kriitilisel ristteel seistes õigesti. Kui te seote uuesti kokku selle, mis on eksiili tragöödias laiali pudenenud, ent mis kuulub lepinguga omavahel kokku käima. Langetage rahvana nüüd koos truuduse ja tähelepanuga vaba valik selle kasuks, et te võiksite jõuda eluga koju tagasi, mitte surra võõrsil lahutatuna oma Jumalast ja üksteisest. Just üksteise uuesti kokku sidumine võiks olla ka võti meie jaoks. Sest kristlastel ei ole vaja rohkem enam kuhugi jõuda ega rännata, meil ei ole enam tõotatud maad, või kui, siis eksisteerib see veidi teist sorti dimensioonides, samuti ei ole meie sugu enam kammitsetud rahvuslikust eristusest. Pauluse sõnadega: „Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses.“ (Gl 3:28). Aga vajadus selle järele, et mind, teisi inimesi ja Jumalat seoks mingi päris ja kehtiv side, on üks ja igavene.
Ent see kokkusidumine ei ole lihtne ja seda peab valima. Ligimese lähedal seismine ja temaga seotud olemine pelutavad, sest need suhted paljastavad meie enda inimeseksolemise kõige hapramaid, keerulisemaid ja ebamugavamaid külgi. Julgust kokku võttes peab otsustama, et ma valin pöörata oma palge teiste inimeste poole ja kogeda osavõtlikkust kogu oma ebamugavuses ja kontrollimatuses kogu täiega, samamoodi nagu me otsustame usus päev päeva järel uuesti, et hoolimata siinpoolse elu veidrusest, intensiivsusest ja armutusest me võtame seda mängu tõsiselt ja südamega. Et me ei otsi võimalusi vaadata kõrvale, vaid üritame mõista, mida tähendab vaatamine palgest palgesse, olgu see siis Jumala palgesse või teise inimese palgesse, mis on tehtud Jumala näo järgi. Mis vahest kõige olulisem – et omaenda tõelist elu, seda elu teise elu sees, me valime ennekõike läbi teiste inimeste. Sest inimesed kuuluvad omavahel kokku armastuse lepinguga.
Et mitte ise nüüd manitsemise ämbrisse astumisega lõpetada, tsiteeriksin julguse pakkumiseks sedasama 5. Moosese raamatu 30. peatükki veidi eestpoolt, salmist 11: „Sest see käsk, mille ma täna sulle annan, ei ole sulle raske täita ega kättesaamatu.” Valigem üksteist.
Aamen.