20 Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga. 21 Kes võidab, sellel ma lasen istuda koos minuga mu troonile, nagu minagi olen võitnud ning istunud oma Isaga tema troonile. 22 Kellel kõrv on, see kuulgu, mida Vaim ütleb kogudustele! Aamen
Head uut kirikuaastat!
Me oleme siin viimastel pühapäevadel käinud üpris apokalüptilist rada. Valvamispühapäeval kuulsime Jeesuse apokalüptilise kõne osa, eelmisel pühapäeval ehk igavikupühapäeval oli juttu ajastu lõpus inimeste jagamisest kaheks ja nüüd uus kirikuaasta tervitab meid päris apokalüptilise teosega, milleks on Ilmutusraamat. Ka tänane kirjakoht ise on nö piiri peal seisev, kuna lõpetab ilmutusraamatu algusosas olnud läkitused seitsmele kogudusele ning siit edasi järgnevad juba nägemused taevasest toimimisest.
Kiire pilk ilmutusraamatu kui terviku juurde. Tegu on ühe autori poolt kirja pandud raamatuga, mille alguses on läkitused seitsmele Väike-Aasia kogudusele, seejärel nägemus taevast, lugu seitsmest inglist ja seitsmest pasunast, saatana võitlus Jumala rahvaga, Jumala kohus ning viimaks Jumala uus maailm.
Tänane kirjakoht räägib uksest. Uks, mis on kinni, aga mis võib avaneda kui Kristus ise sellele koputab. Uks on ülemineku sümbol, nii nagu seda on ka aastavahetus – olgu tegu siis kiriku- või kalendriaastaga. Niisamuti on seda ka tänane evangeeliumitekst, mis haakub palmipuudepühaga – Jeesus sõidab Jeruusalemma. Ühelt poolt kuninglikult, teiselt poolt alandlikult. Kuigi kas need ongi teineteisele vastanduvad. See aga ongi tänase pühapäeva teema – Sinu kuningas tuleb alandlikkuses.
Ta tuleb eeslisälu seljas. Ta tuleb uksele koputades. Ta tuleb! Nii on. Väravad, tõstke oma pead, kerkige, iidsed uksed, aukuningas tahab sisse tulla! (Ps 24, 7)
Aga esmalt tuleb ta karjuva titena laudas. Esialgu piisas laudaväravatest, et saabuv kuningas vastu võtta.
Meid kutsutakse ust avama, kui Kristus sellele koputab. Aga selleks peame me tema häält kuulma. Ja ka siin jätavad osad tõlgendajad veel mõtlemisruumi, et mitte kõik kuuljad ei ava ust. Seega peaksime sellise tõlgenduse kohaselt esmalt kuulma ja siis otsustama, et meil tõesti on soov ka uks avada.
Aga mis siis toimub, kui ikkagi uks avatakse. Toimub ühine söömine, miski, mis sümboliseerib tugevat sidet ning usaldust. Ühine leiva murdmine, see suurim usalduse märk. Seega neile, kes ukse avavad saab osaks tõeline side, usk ja usaldus. Lisaks on siin tekstis lootus tulevasele igavese elu pidusöömaajale taevas.
Mõned aastad tagasi veel TÜ eetikakeskuses töötades korraldasime me eestlaste rändeteemalise esseekonkursi pealkirjaga „Eesti ustest – sisse, välja“ eesmärgiga koguda kokku lood, miks minnakse, miks tullakse tagasi või miks nimelt tagasi ei tulda. Kas Eesti uksed on lahti vaid ühele poole või on need avatud ka tagasipöördujate jaoks. Lood olid mitmekesised ja väga erinevaid tahke avavad, kuid kui tahta väga üldistavalt kokku võtta, siis Eesti uksed ikkagi on igatepidi lahti, kuigi tagasipöörduja jaoks tuleb teha suuremaid pingutusi kui minnes, seega tundub, et ühesuunaliselt on uksehinged rohkem õlitatud kui teistpidi.
Kuidas on lood kirikuga? Kui raske on avada kirikuust – nii sellel, kes seda kunagi varem avanud pole kui ka sellel, kes on selle vahepeal pauguga oma järel kinni löönud? Kindlasti ei ole siin ühte valemit, et kas emmal-kummal on seda teha lihtsam. Esimesse gruppi kuulub hulk inimesi, kes mingil põhjusel usuteemadest ei huvitu. Ehk teisisõnu – olen ise seda väljendit korduvalt kuulnud – neid lihtsalt ei koti. Need on inimesed, kelle jaoks pühakoda kui kultuuriväärtus võib olla isegi päris kõrge, kuid see sisu ei oma mingisugust tähtsust. Õnneks võib see tähtsus elu jooksul siiski saabuda. Teine grupp on aga need, kes on kirikus mingis eluetapis pettunud, sageli on nad saanud haiget. On võimalik, et nad on haiget saanud inimsuhetes, aga on võimalik ka, et nad ei ole osanud ära tunda Jumala palvevastuseid oma elus. Ja see on viinud lahknemiseni. Kui tegu on olnud inimsuhetega, siis on lootus, et avanenud on mõne teise kiriku uks, pettumine Jumala on aga juba keerulisem teema.
Eestis on pidevalt spekuleeritud küsimusega, et kas meie kogudused kasvavad või kahanevad, milline on inimeste usklikkus ja küll need pühakojad ikka kord rahvast jälle täis saavad. Need on üldjuhul aga siiski spekulatsioonid, millega meil liiga palju peale pole hakata. Kuigi tänase teema kontekstis ehk niipalju, et kui need hordid peaksid tulema, et kas siis on kiriku uks lahti või on selle südamik tina täis valatud.
Üks ametivend rääkis hiljuti humoorikalt loo sellest, kuidas maavaimulikuna tundus tema elu omajagu masendav – igal pühapäeval oli kirikus 10 vanaprouat, kes aga olid omajagu eakad. Mis siis saab, kui Jumal neid ükskord igavikku hakkab kutsuma? Kümme aastat hiljem aga istus selle sama kiriku pingis ikka 10 vanaprouat, kuigi tegu ei olnud kõikide samade inimestega, aga prouad kirikust ei olnud kadunud.
Kuigi see oli lihtsalt selline kurbnaljakas vahepala, mis aga samas saab olla innustuseks, et siiski sageli see esimene grupp, need, keda ei kottinud, neile võib see koputus ühel hetkel siiski kohale jõuda, kui ümber on jäänud nii vaikseks, et on aega kuulata.
Vaikus. Kohalolek. See on teema, mis Eesti ühiskonnas kogub jõudsalt tuure ning levib kulutulena. Kohalolek, mindfulness. Tegu on omamoodi vastandumisega sellele, et kogu aeg on kiire. Otsitakse abivahendeid selleks, et keskenduda, et olla päriselt oma töös, oma suhetes, oma elus kohal. Äärmiselt tänuväärne ja palju häid asju on ka levimas, aga eks ole ju ka meil kirikus olemas sarnane vahend ja selleks on palve. Keskendumine palvele, keskendumine suhtele, suhtele Jumalaga. On hetki, kus ka see on väga keeruline, usun, et me kõik oleme seda kogenud. Ja seetõttu ei tasu ka karta häid praktikaid, mida nt vaikusminutite algatus jagab, et esmalt keskenduda ja siis keskenduda palvele. Peaasi, et palve ära ei unune kui juba kohal ollakse.
Kohalolu on oluline, sest muidu me ei kuule. Me ei kuule seda koputust. Aga kohalolu ei tohi tähendada paigale jäämist. See uks tuleb ikkagi lahti teha, muidu pole ka keskendumisest ja kuulamisest suurt tolku.
Me seisame advendiaja lävel. Aeg, mis paljude jaoks on paastuaeg. Aeg kuulamiseks, aeg süvenemiseks, aeg ootuseks. Kerges ärevuses, mis on sees külalise ootusel, et kui ta koputab, siis talle uks avada. Sõltumata, millisena ta tuleb – aukuninagana, eesli seljas või titena laudas. Aamen.