31 Aga kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid temaga, siis ta istub oma kirkuse troonile 32 ja ta ette kogutakse kõik rahvad ja ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest. 33 Ja ta seab lambad oma paremale käele, sikud aga vasakule käele. 34 Siis ütleb kuningas oma paremal käel olijatele: „Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale! 35 Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu, 36 ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde.” 37 Siis vastavad õiged talle: „Issand, millal me nägime sind näljasena ja toitsime sind, või janusena ja jootsime sind? 38 Millal me nägime sind kodutuna ja võtsime su vastu, või alasti ja riietasime sind? 39 Millal me nägime sind haigena või vangis ja tulime su juurde?” 40 Ja kuningas vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.” 41 Siis ta ütleb ka vasakul käel olijatele: „Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele! 42 Sest mul oli nälg ja te ei andnud mulle süüa, mul oli janu ja te ei andnud mulle juua, 43 ma olin kodutu ja te ei võtnud mind vastu, ma olin alasti ja te ei riietanud mind, ma olin haige ja vangis ja te ei tulnud mind vaatama.” 44 Siis vastavad ka need: „Issand, millal me nägime sind näljasena või janusena või kodutuna või alasti või haigena või vangis ja ei ole sind teeninud?” 45 Siis ta vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi.” 46 Ja need lähevad igavesse karistusse, õiged aga igavesse ellu.” Aamen
Mingis mõttes on jätkutekst eelmisele pühapäevale, kus Jeesus õhutab valvama, seesama tekst on siin vaid peatüki võrra tagapool ja on kommentaatoreid, kes ühendavadki neid omavahel.
Teisalt oleme me täpselt sellele eelnenud teksti kuulnud suvel, kui tuli jutuks tähendamissõna talentidest.
Matteuse evangeeliumi 24. ja 25. peatükk ongi üks pikk Jeesuse kõne. See algab apokalüptilisest jeruusalemma huku kuulutusest ning jätkub erinevate tähendamissõnadega. Antud tekst on kõne lõpuosa ning sellele järgneb juba ristitee.
Sikud ja lambad – see võrdpilt on mind Piiblis ikka sageli häirinud. Et noh milles need sikud süüdi on? See tundub mulle üpris sama ebaloomulik konstruit nagu seda on Apollos müüdav gloobus tüdrukutele, mis on roosa. Tõenäoline on siin lihtsalt, et Jeesus kasutab tolles ajastus levinud praktikat, kus päevasel ajal olid lambad ja sikud koos söömas ühe karjuse all, kuid ööseks aeti nad eraldi taradesse. Ning kuna Süüria sikud olla sageli ka musta värvi, siis selline visuaalne pilt oli tolleaegsele inimesele arusaadav. Kuigi sikud ise polnud milleski süüdi.
Seega on kõnekäänd – eristan lambad sikkudest otsene ülevõtmine kui eraldan halva heast, väga meelevaldne, pigem oli see üks konkreetne näide, kuidas karjane õhtu jõudes kaks erinevat gruppi eristab teatud tunnuste alusel.
Sest edasi ei kõnele Jeesus mitte lammaste ja sikkudega, vaid oma paremal ja vasakul käel olijatega.
Küsimus on aga, mille alusel jaotamine toimub. Mis on kategooriaks sattumaks parem- või vasakpoolseks. Tänane tekst on eestikeelses piiblis pealkirjastatud kui tähendamissõna rahvaste kohtust. Algab lugu sellega, et kogutakse kõik rahvad ja siis jaotatakse nad kaheks. Antud tähendamissõnast võiks järeldada, et ainsaks kriteeriumiks on ligimesearmastus. Päris, tõeline ligimesearmastus. Sest taevase kuningriigi pärivad need, kes on aidanud endast nõrgemaid – näljaseid, januseid, kodutuid, paljaid, haigeid ja vangisolijaid.
Õp Anne Burghardt kirjutas eelviimases Kirik ja Teoloogias ühe äärmiselt huvitava loo, mis keskendus ülesvõtmisele (rapture). Lühidalt kokku võttes on kristlikus kirikus olemas seltskond, mis usub, et viimsel päeval tuleb Kristus kaks korda ning esimesel korral kogutakse tõelised usklikud üles taevastele rõdudele, kes siis saavad maapeal toimuvat viimsepäeva ohutust kaugusest jälgida. Oma uskumuse rajavad nad 1Ts 4:17-ga, milles seisab: „[P]ärast kistakse meid, kes me oleme üle jäänud elama, ühtviisi koos nendega pilvedes üles õhku Issandale vastu, ja nõnda me saame alati olla koos Issandaga“.. Sellele lisandub omakorda väga detailne maailmalõpueelsete sündmuste kirjeldus, mis täpselt sammsammult toimuma hakkab.
Säärane uskumus aga on toonud ja võimalikult toob veelgi kaasa väga suuri mõjutusi kogu ühiskonnale. Alustades selle algrakukesest perekonnast, kus laps tulles koolist koju ja mitte leides eest oma ema, kes on astunud korraks sisse naabrinaise juurde tassikest teed jooma, arvab, et nüüd on ema võetud ja teda maha jäetud. Kuni suuremate geopoliitiliste probleemideni välja, kus leitakse nt, et Iisraeli riigi toetamisega, me kiirendame viimsepäeva tulekut, sest see on üks vajalik samm viimsepäeva teel.
Mis on sellel lool pistmist tänase sikkude ja lammastega?
Ülesvõtmise pooldajad on ilmselgelt kiskunud kontekstist välja ühe lõigu ja selle ümber ehitanud suure ja laiahaardelise teooria. Ja kui mingid faktid teooriaga ei sobitu, siis tuleb need üle parda visata. Antud teooria mõjutab osade autorite sõnutsi juba ka riikidevahelist poliitilisi otsuseid
Tänane kirjakoht on sarnaselt üks tähendamissõna paljudest,. Kui me võtaksime siit üle sõnasõnalise ja üksühese tõlgenduse, siis võiksime järeldada, et piisab vaid sellest kui hakata häid tegusid tegema ja sellest piisabki. Teame väga hästi, kuhu heade tegude üleküllus viia võib – see on ju see lugu vanaprouast, kes ei tahtnudki üle tee minna. Aga abistajad olid niivõrd valmis appi minema. Tänase loo konteksti – et aga ainult taevariiki pääseda.
Samas läheb see ju vastuollu mitme teise kirjakohaga nt Pauluselt, mida ka Luther rõhutab, et õigeks saab vaid usust. Muidugi võib öelda, et üks on Kristuse ja teine Pauluse sõna, aga Piiblisse kuuluvad mõlemad.
Kristlik mõtleja ja teoloog C.S. Lewis on selle kohta ilmekalt öelnud
Minu jaoks on esimene põhimõte, et me ei tohi ühtegi kirjakohta Piiblis tõlgendada selliselt, et see vastanduks teistele, eriti ei tohi me apostlite õpetusi vastandada Kristuse omadega. Mida iganes Paulus silmas ei pidanud, me ei tohi jätta kõrvale võrdumit lammastest ja sikkudest. Seal me ei kohta mitte midagi ei ettemääratuse ega usu kohta – kõik sõltub headest tegudest. Aga kuidas lepitada seda Pauluse õpetusega või teiste Kristuse sõnadega? Ausalt tunnistades – ma ei tea. Tõeline side Jumala kõikvõimsuse ja inimese vabaduse vahel, see on miski, mida me ei saagi lõpuni teada.
Me võime siinkohal vastata Lutheri mõttega, et head teod on usu tagajärg, nagu oleme harjunud, kuid ometi on oma võlu ka Lewise aususel – me ei saagi lõpuni mõista, kuidas on omavahelises seoses Jumala kõikvõimsus ja inimese vaba tahe. Me võime selle üle arutleda, aga lõpuni oma piiratud mõistmises seda sõnadesse panna, on ikkagi üksnes piiratud katse.
Ainuke viis rohkem mõista, ongi püüda näha erinevaid Piibli lõike omavahelises seoses, püüda neid näha koos ühtse tervikuna Kristuse sõnumist.
Ja see ei käi muidugi üksnes usu ja Piibli kohta. Küllap on sama ohtlik kui kirjakohtade kontekstist väljarebimine see, kui arst võtaks ette vaid ühe inimese ühe hetke seisundi ja jätaks kõrvale tema eelneva meditsiinilise ajaloo või muud sümptomid. Või biotehnoloogias kui ei arvestata uute võimalike avastuste kaasuvate nähtustega või nende võimalike negatiivsete tagajärgedega.
Päris eraldi mõttekääruna tahaksin korraks vaid õrnalt puudutada ühte küsimust, mis mulle veel antud loos kõlama jäi. Tahan selle välja tuua, kuna see haagib meie pärastteenistust toimuva juturingiga.
Nimelt on siin loos veel ka kinnitus meile kõigile – iga inimese nägemine jumalanäolisena. Iga inimene, keda me kohtame, on loodud Jumala näo järgi. : „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.”
Inimene kui Imago Dei, loodud jumalanäoliseks, kogu oma terviklikus olemuses. Aga sellest hoolimata ei ole meil õigust end Jumalateks pidada. Jumalanäoline, üheaegselt patune ja armu leidnu. See kompott on miski, mis küllap peaks meie meeles mõlkuma alati kui teeme mingeid määravamaid otsuseid või anname hinnanguid. Olgu tegu siis moraalse või sotsiaalpoliitilise, teoloogilise või meditsiinilise küsimusega. Et tänane tekst meile selle mõtte küll ridade vahelt välja mängis, siis küllap on see miskit, mille üle 21. sajandil eriliselt uuesti ja üle mõtelda, kuna meie ette on asetatud küsimused hoopis uudsel moel ning nendele vastates tuleb meil just seda inimese komplekssust silmas pidada.
Küllap just see on sobiv mõte, millega tänane hektiline jutlus lõpetada. Alustasime sikkude ja lammastega, põikasime ülesvõtmise küsimusse kontekstist välja rebimise kontekstis ja lõpetame Imago Deiga. Aamen.