Regilaulude raamatuga on võimalik tutvuda siin:
Regilauliku kaaned ja Regilaulukogumik
Koostajad:
- Kanni Labi, Eesti Kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia osakonna teadur (laulusõnade valik ja seadmine)
- Janika Oras, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi teadur (viiside valik ja noodigraafika)
Toimetaja:
- Elke Unt
Konsultandid:
- Kristi Salve
- Andreas Kalkun
Kujundus ja küljendus:
- Anna Lauk, Elegant Design
Regilaulujumalateenistused Tartu Jaani kirikus
Tartu Jaani kirikus on 2012 algust tehtud regilaulujumalateenistuste ehk missadega, kus jumalateenistuse koguduselauludena kasutatakse traditsiooniliste koraalide asemel regilaule. Missa ise järgib aastasadadega lääne kristlikus kirikus väljakujunenud liturgilist ülesehitust. EELK-s on paarikümne aasta jooksul aktiivselt tegeletud liturgiliste uuendustega ning mitmete ununenud missavormide ja traditsioonide taastamisega. Valminud uuendusmaterjalid on olnud katse- ja õppematerjaliks ka TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia kirikumuusik-muusikaõpetaja erialal õppinuile, kes oma lõputöödena on kirjutanud eripalgelist missamuusikat tuginedes luterliku kiriku liturgiakomisjoni missakorra uuendusmaterjalidele. Kahjuks on need mitmedki õnnestunud missamuusika terviktööd jäänud oma aega ootama õppeasutuse raamatukokku. Jaani kirikus kasutame Viljandi Kultuuriakadeemias 2006. aastal Eva Mitreikina (Tolsa) loodud regilaulumissa muusikat.
Regilaulumissasid peame koguduses keskmisel 3–4 korda aastas. Traditsiooniks on kasutada säärast missavormi tuhkapäeval, Suurel Reedel ja hingedeajal.
Väljavõte laulikust “Regilaule ja vaimulikke värsse”
Jumalateenistus on kristlaste ühine osadus sõnas ja sakramendis, mis teostub palvetes, usutunnistuses, lauludes, sõnas ja armulauaosaduses. Luterlikus kirikus on jumalateenistuses sõna ja sakramentide kõrval kesksel kohal koguduselaul, millele on algusest peale olnud omane rahvalike viiside ja rahvalaulude ülevõtmine. Muusika äratab meelekujundeid,
korrastab mõtte- ja tundemaailma. “Tunnen, et pühad sõnad, kui neid lauldakse, häälestavad hinge palju vagamasse ja kuumemasse hardusesse,” on öelnud kirikuisa Augustinus. Muusikas võib kogeda midagi sellist, mida sõnades ei ole võimalik väljendada.
Muusika kasutusele kirikus ei seata 21. sajandil piire. Kadunud on ka seisusevahed, mis ei lubanud maarahva laulmisviisil ja keelekasutusel kirikuvõlvide alla pääseda. Jumalateenistuslikule muusikale esitatakse tänapäeval vaid üks kriteerium – see peab aitama ehedalt ja ausalt sõna olemusel, evangeeliumil esile pääseda. Nii jõuavad kirikulaulude hulka ka meie esivanemate regilaulud. Nende kordusel põhinev sugestiivsus kõnetab tänapäeva inimest ning aitab siseneda palvesse ja meditatsiooni, leida sõnakujundite ja viiside kaudu sidet enese, esivanemate ja Jumalaga. See on laul, mida eestlasel on hea pidada päris oma lauluks.
Regilaulu tunneme ära eeskätt selle vormi järgi: selle värsis on (enamasti) kaheksa silpi ja sageli ühe ja sama häälikuga algavaid (algriimuvaid ehk allitereeruvad) sõnu, värsside lõpud enamasti riimi ei lähe ning mitmes järjestikuses värsis võidakse korrata üht ja sama mõtet eri sõnastuses. Tegelikkuses kujutavad nii regilaulu värsimõõt kui sõnastus endast keerukat süsteemi, mille väljaselgitamise ja kirjeldamisega rahvaluuleteadlased jätkuvalt tegelevad, aga mida meie esivanemad valdasid nagu emakeelt.
Arvatakse, et regilaule lauldi siinmail umbes sarnasel kujul, nagu nad meieni jõudnud on, juba 2000 aastat tagasi. Sellest annavad tunnistust lauludes säilinud arhailised sõnavormid, aga ka laulude sisu, mis sageli viitab iidsetele uskumustele. Enamik kirja pandud regilauludest on kõlanud just niisugusena 19. sajandi lõpukümnenditel ning peegeldavad ka selle aja inimeste igapäevaelu, mõtteid, rõõme ja muresid. Suur osa laule on lauldud (noore) naise vaatepunktist: need räägivad neidude tööst ja lõbustustest, emaarmastusest ja vaeslapse eluraskustest, kaasavalikust ja elust pärast abiellumist. Kombestikuga seotud lauludest enamikku on lauldud pulmades.
Kõigist neist lauludest vaatab meile vastu omaaegne Eestimaa: metsad, merekallas, põldude vahel paiknevad talud, kiigeplatsid ja kirikud. Kirik on maastikus kaugele paistev hoone, aga ka koht, kus käidi paremate riietega ja pidulikus meeleolus. Mida seal konkreetselt tehti ja räägiti, sellest regilauludes aga ei laulda. Näiteks lauludes, kus vaeslaps läheb oma surnud ema või isa hauale ja palub teda üles tõusta, on hauataguseks paigaks enamasti eelkristlik Toonela, kordagi ei mainita puhastustuld, viimsetpäeva ega paradiisi.
Niisiis on kirikulaul ja regilaul olnud üksteisest üpris eraldi seisvad nähtused. Neid ühendavaks lüliks on peamiselt see, kes meie esivanemate maailmapildis ristiusustamisjärgsete sajandite jooksul nii või teisiti kinnistus – Jumal, samuti neitsi Maarja ja Kristus, keda ka regilauludes mitmes seoses mainitakse. Jumalalt palutakse leevendust raskele elule, ebaõigluse heastamist, aga ka abi sünnitajale ja hoidmist vanale, joodikule või halvale mehele sattumise eest. Jumalat, Maarjat ja Jeesust kohtab ja tervitab pulmarong, nemad on need, kes tulevad appi siis, kui kedagi teist enam kutsuda ei ole: vaeslapse veimevakka valmistama ja kas või kiikuvatele tüdrukutele mahakukkunud ehteid tagasi andma – nad on justnagu omainimesed, ainult kõikvõimsad ja lõpmata head.
On veel paar laulutüüpi, levinud peamiselt Lõuna-Eestis, kus jutustatakse pikemalt Jeesuse läbielamistest: rännakust, millel ta palub vastutulevaid loomi end üle jõe aidata, ning kannatustest ja surmast. Erinevalt Piiblist aga ei sure seto regilauludes Jeesus mitte ristil, vaid tuleriidal, raudorade otsas või keevas vees – pildid, mille eeskujuks on ikoonidel nähtud märtrite kannatuslood.
Siiski leiab tuhandete üleskirjutatud regilaulude seast ka neid, mille põhisõnum on Looja poole pöördumine. Need oleme valinud sellesse kogumikku koos mõne muuteemalise, kuid oma meeleolult jumalateenistuse juurde sobiva lauluga. Regivärssi on oma loomingus kasutanud ka nii mõnedki eesti luuletajad ning muuhulgas rikastavad meie kirjandust kaks
kristliku sisuga regivärsilist poeemi. Need on Villem Grünthal-Ridala „Püha Rist“, mille aluseks on Uue Testamendi neli evangeeliumi, ning August Annisti „Udres-Kudres, Päeva poeg“, milles Kristuse lugu on toodud pärisorjuse aegsele Eestimaale. Oleme ka nende kaunitest värssidest mõned laulmiseks välja valinud.
Ajal, mil regilaul oli meie esivanemate igapäevaelu osa, sai juba tuntud värsse ja värsiosi uutega kombineerides luua igasse olukorda sobiva laulu. Nii oleme ka meie püüdnud vanade laulude abil ja eeskujul leida mõnele lauluteemale kristlikuma vaatenurga, sobitades vanu regivärsse omaloodutega, ning panna regilauluvormi mõned kirikulauludki. Vanade värsside
murdekeelt oleme ühtlustanud praeguse ühiskeele järgi, välja arvatud seto lauludes, millele oleme lisanud kirjakeelse, laulmiseks sobiva muganduse.
Regilaulude viisid on oma ehituselt tihedalt laulusõnadega seotud. Värsi kaheksale silbile vastab kaheksast noodist koosnev viis. Viis võib olla ühe, kahe, harva ka kolme või nelja värsi pikkune – koosneda ühest või mitmest muusikalisest fraasist. Lõuna-Eestis ja lõunaeesti mõjudega Kesk- ja Lääne-Eesti aladel võib värsile lisanduda refrään.
Lühemad regilauluviisid on enamasti kitsa heliulatusega, neis on ainult kolm-neli eri nooti ja viisiliikumine meenutab sageli jutustava lause intonatsiooni. Regiviise ongi traditsioonis peetud sõnade erilise, „mõnusa ütlemise“ mooduseks. Seda võib välja lugeda rahvapärastest terminitest – regilaulu viise nimetatakse laulu „hääleks“, „tooniks“, „mõnuks“. Lauldes on
esil sõna ja keel kõlab loomulikult. Värssi ei hakita löökide kaupa juppideks ja noodipikkused muutuvad vastavalt silbipikkustele loomulikus kõnerütmis. Nii jõuab kuulajani terviklik värsipikkune mõte. Sama tundega, lööke rõhutamata, „öeldes“ sõnu nende loomulike silbipikkustega ning värsi mõttele keskendudes võiks laulda ka siinseid laule.
Vanasti on regilaule lauldud valdavalt rinnahäälega, sellepärast on noodid kirjutatud suhteliselt madalas, kõnele lähedasemas registris (arvestades ka seda, et võtmemärke oleks võimalikult vähe). Nooti märgitud kõrgust ei pea arvestama, laulda tuleks lihtsalt mugavalt kõrguselt.